Minevikus oma last füüsiliselt karistanud ning praegu coach’iks ja superviisoriks õppiv Veikko Kuusk jagas lugu sellest, kuidas oma emotsionaalse seisundiga tegelemine on aidanud tal saada tasakaalukamaks lapsevanemaks.
/nginx/o/2023/11/17/15726575t1h4c25.jpg)
Lastekaitse liit tähistab sel aastal lapse õiguste kuud kampaaniaga «Räägi minuga», milles võetakse fookusesse meie ühiskonnas levinud kasvatusmustrid.
Kampaania ajendiks on ehmatav statistika: iga neljas Eesti täiskasvanu peab laste füüsilist karistamist paratamatuks ning iga viies lapsevanem karistab oma last füüsiliselt.
Lastekaitse liit vahendas, et enamik vanemaid hoolib oma lastest ja soovib, et neil läheks elus hästi, ometi on igapäevaelu täis olukordi, mis panevad emasid ja isasid kahtlema oma vanemaks olemise võimetes.
Ka Veikko Kuusk, kes liidule oma lugu jagas, sõnas, et mõtles enne lapsevanemaks saamist, et kui raske laste kasvatamine ikka olla saab: annad süüa, vaatad, et laps suuri lollusi ei teeks, viid hommikul lasteaeda või kooli. Tegelik elu lapsevanemana kujunes aga loodetust teistsuguseks.
Kuusk ei olnud enda sõnul oma tunnetega heas kontaktis ja see väljendus rahulolematusena, mida ta elas lähedaste peal välja.
«Mäletan, et ütlesin abikaasale lugematuid kordi halvasti. Või kui käitusin lapsega nii, nagu üks vanem ei peaks käituma. Siis mõni minut pärast olukorda hakkas mul halb. Ma olin jälle teisele haiget teinud,» meenutas Kuusk.
«Tuleb meelde üks olukord, kui mu tütar oli aastane. Ta seisis telekalauast kinni hoides teleka ees ning tahtis seda katsuda. Ütlesin «ei», kuid laps ei kuulanud. Lõin teda vastu näppe. Ikka ei saanud aru ja lõin veel. Tütar hakkas nutma. Minu kallis tütar. Mul oli kohutavalt kurb tunne. Ma peaaegu vihkasin ennast. Ja see ei olnud ainuke füüsilise karistamise kord,» jagas ta.
“Kas laps tundis ennast turvaliselt? Ei, ta kartis mind!”
Kuusk sõnas, et ta mõtleb sellele tihti, et millist eeskuju võis ta sellise käitumisega lapsele anda. «Kas laps tundis ennast turvaliselt? Ei, ta kartis mind! Ta kartis, et löön teda veel. Ja see hirm on nüüd tema alateadvuses ja ma ei tea, kuidas see teda tulevikus mõjutab. Ta on praegu kaheksane ning tal on seletamatud hirmud mingite asjade ees. On seal seos? Ma ei tea, võib olla.»
Kuusk arutles, et ilmselt ajendas sellist käitumist tõsiasi, et ta ei meeldinud iseendale. Tänaseks on mees enda sõnul endaga palju tööd teinud, et meelerahu leida ja teadvustamata tundeid päevavalgele tirida.
Ta selgitas: «Kui ma ei olnud oma tunnetega kontaktis, tekitasid välised sündmused minus automaatse reageeringu ja tihti oli see negatiivne. Neid reaktsioone suunas minu alateadvuse hall kardinal, kes oli ennast sinna minu lapsepõlves istutanud.»
Kuuse arvates on parim kink, mida lapsele teha, olla õnnelik ja rahulolev vanem, kes suudab vastutada enda emotsioonide eest. Heas kohas olles näitab vanem positiivset ja elutervet eeskuju ka lapsele ning aitab luua talle ajju parema alateadliku baasi.
«Tegelikult laps kasvabki ise, kuid kõik sisendid ajju tulevad keskkonnast. Laps vaatab, kuuleb, tunnetab ja tõmbab nagu käsn kõik endasse. Kõik, mis ümberringi toimub, on lapsele tõde. Varases lapsepõlves ajju tekkivad neuronühendused on väga tugevad.»
Seega peab tema sõnul laps just varajases nooruses saama maailma kohta võimalikult kvaliteetset ja toetavat infot. Kõige rohkem saab laps tema sõnul seda infot just oma vanematelt seeläbi, kuidas nad käituvad, elust räägivad, end väljendavad jne.
Hea lapsevanem olemine tähendab Kuuse sõnul eelkõige head suhet iseendaga. «Kui vanema vaimne tervis ja meelerahu on tagatud, on tal positiivse energiaga ressurssi ka oma lastele ja lähedastele,» lisas ta.
Kuidas saada iseendast teadlikumaks ning vähendada automaatreaktsioone?
