Kuidas lastega kokkuleppeid sõlmida?
22. detsember 2023
Aivar Haller
Üks olulisemaid asju, mida me suhetes lastega teha saame, on õppida kuulama – see on lapsega suhtluses kõige olulisem tööriist. Kuulamise kõrval teine hädavajalik tööriist on kokkulepped. Sageli kardetakse, et kokkulepped lastega ei pea, kuid võin oma kogemuse põhjal julgustada, et kokkulepped peavad, kui on hästi tehtud. Toon oma pereelust näite, kuidas sõlmida koolieelikutega kokkuleppeid, mis kestavad pikki aastaid ja mõjutavad tervet elu.
Olime kolinud perega uude koju ja teinud põhjaliku remondi. Viieaastane poeg ja sügisel kooli minev seitsmeaastane tütar said omaette toa, mille seinu kattis imelistes värvitoonides tapeet. Kui ma ühel õhtul koju jõudsin, palus kurva moega abikaasa mind lastetuppa. Mulle avanes ehmatav vaatepilt: toa seinad olid markeritega põhjalikult täis soditud!
Mis juhtus?“ küsisin lastelt.
„Palun vabandust issi, et me võtsime sinu kabinetist luba küsimata vildikad.“
„Selle saate andeks, aga miks te ometi seinad ära sodisite?“
„Me ei sodinud,“ täpsustas tütar, „me joonistasime ja kirjutasime!“
„Ma tõin teile eile ju suured paberid, mille peale joonistada ja kirjutada – me ei kasuta selleks seina!“ vastasin jahmunult.
„Issi, eile ütlesid sa, et meil on oma toas vabadus!“ teatas üllatunud tütar.
Vabadus, aga mis piirini?
Mul jooksis juhe kokku. Mis kuradi vabadus?! Õnneks ei jõudnud ma midagi öelda, sest korraga tuli meelde, et olin tõesti vabadusest rääkinud. Lapsed olid elutoas joonistanud suurtele paberitele oma maailmasid ja teinud seejuures väga valju häält. Mina aga püüdsin kõrvalkabinetis artiklit kirjutada. Lõpuks läksin lärmi täis elutuppa ja ütlesin: „Teate, lapsed, ma aitan teil need paberid teie tuppa viia. Paneme vaheukse kinni ja siis võite teha, mis tahate – oma toas on teil selleks täielik vabadus.“
Olen 20 aastat mööda koole käies rääkinud 15- ja 17aastastele vabadusest, aga kuidas rääkida sellest väiksematele lastele? Õnneks tuli mul idee. Palusin lastelt luba ühele veel sodimata seinalapile joonistada. Sain loa ja tegin sinna ringi.
„See on kook nimega ELU, nüüd lõikame kummalegi teist ühe lõigu. Eva-Maria koogiviilule kirjutame EI TOHI ja Arturi omale PEAB.“
Siis palusin lapsi, et nad loetleksid üles kõik need asjad, mida meie peres ei tohi teha. See oli üsna ladus kulgemine, lapsed aina nimetasid ja mina kirjutasin: ei tohi luba küsimata seinale joonistada ega kirjutada, kakelda ja teist lüüa, tänaval palli mängida jne. Kui see valmis, panime kirja kõik selle, mida meie peres peab tegema: tuba koristama, sööma ja magama, hambaid pesema, lahke olema jne.
Kui suur kirjatöö lõpuks valmis sai, joonistasin „koogile“ naerunäo ja ütlesin: „Vaadake, lapsed: kui meie oleme omavahel kokku leppinud, mida meie peres ei tohi teha ja mida peab tegema, siis kõik see, mis jääb üle, on VABADUS:
Viieaastane Artur vaatas pilti ja hüüdis vaimustunult: „Nii palju!“ Kuna ta lugeda ei osanud, siis küsis ta kiiresti üle: „Kas McDonalds sai ka kirja?“ Minu eitava vastuse peale soovis ta selle PEAB asjade alla kirja panna. Seepeale kutsusime ema appi ning jõudsime koos arutledes kokkuleppele: neli korda aastas on mõistlik McDonaldsit külastada – siis on seal kindlasti uued mänguasjad saadaval. Kirja said ka näiteks igapühapäevased pannkoogid ja sünnipäevapidu kusagil põnevas kohas.
Mulle kui kasvatusteadust nuusutanud lapsevanemale oli selge, et nii noortele lastele ei ole mõtet rääkida sellest, et kui oled valmis vastutust kandma, ei PEA mitte midagi. Aga ma teadsin, et see aeg ei ole kaugel, ja olin selleks valmis.
Lapsega arutlemine viib vastusteni
Eva-Maria sai 14 ja teatas ühel hommikul, et tema kooli ei lähe. Seepeale arenes meil järgnev dialoog: „Heake küll, äkki ei soovi sa ka homme kooli minna?“
„Hea mõte!“
„Siis on mul sulle üks väga oluline küsimus: kas sa kooli lõpetada ikka tahad?“
„Muidugi,“ oli vastus peale lühikest mõttepausi.
„Väga hea, siis on asi klaar. Mulle on oluline teha vahet tahtmisel ja soovil. Kui sa tahad kooli lõpetada, siis paneb see kõik muu kenasti paika. See, et sa täna kooli ei soovi ehk ei viitsi minna, see on mulle OK. Kuna sa tahad kooli lõpetada, siis peame nüüd vaatama, kuidas täna ja võib-olla ka homme koolis õppimata jäävad asjad järele õpitud saavad. Muidu võib kooli lõpetamisega kehvasti minna. Kuna otsustaja vastutab, siis on nüüd sinu otsustada, kuidas see olukord lahendada.“
Edasi arutlesime, kuidas õppimisele aega leida. Selgus, et tegelikult ei tahtnud Eva-Maria juba plaanitud asjadest loobuda ning ühel hetkel ütles välja põhjuse, miks ta kooli minna ei soovinud: sõbrannaga olid suhted untsu läinud! Arutlesime suhete korrastamise võimaluste üle ja lõpuks otsustas Eva-Maria siiski kooli minna, et suhted ikka korda saada.
Kokkulepped muutuvad ajas koos laste kasvamisega
Lastetoa seinale joonistatud kokkulepetest said pikkadeks aastateks meie pere põhimõtted, mida me kõik viiekesi (ka Arturist 6 aastat noorem Katarina) hoolsasti au sees hoidsime. Aeg andis arutust, et ühekordne kirjapanek edu ei taga – aeg-ajalt on hea need jälle koos üle vaadata ja välistatud ei ole ka see, et midagi on vaja lisada või muuta. Aja mõõdudes jäävad niinimetatud titekad seljataha ja sünnivad uued, eakohased kokkulepped.
Kõige tähtsam on aga see, et kõiki otsuseid tehakse kogu perega koos, sest ainult otsustaja vastutab.
