Alar Tamm: igale lapsele hoolivad täiskasvanud

1. June 2011

MTÜ Lastekaitse Liidu juhataja Alar Tamm kirjutab, et Eestis on lastel madal staatus perekonnas ja perekonnal madal staatus ühiskonnas.

Tahaksin laste parema elu kujundamise nimel muuta suhtumist lastesse kõikidel tasanditel – nii perekonnas, mis on püha ja riigi kaitse all, kui ka ametkondades ja lastega seotud institutsioonides. Muuta mõtlemist, et mõistaksime laste kasvatamises loomingu ja kaitsmises professionaalse ühistöö tähtsust ning usuksime lahenduste võimalikkusesse. Kunagi ei tohi korduda jõhkra käitumise juhtum ning saada võimalikuks laste piinamine ja näljutamine, mida kahetsusväärselt kaua tegid Eestis bioloogilised vanemad oma väikelastega.

Esmatasandil peavad muutma lapsesse suhtumist ja vastutust lapsevanemad, lähikondlased ja ametkonnad ning lastega seotud asutused, et mõistaksime märkamise ja sekkumise kõrval ka neid moraalseid ja sotsiaalseid väärtusi, mida inimene ühiskonnas ja ühiskond inimese taustal vajab ja kannab: hoolivus, osavõtlikkus, julgus.

Mitte ainult Eesti lapsed ja noored ei vaja väärtuskasvatust, vaid inimkeskset väärtusarendust vajab kogu ühiskond alates oma algrakukesest, perekonnast kuni ühiskondlike, riiklike struktuurideni välja. Ühiskond on jätkusuutlik ja lapsi kaitsev vaid siis, kui inimene ise on väärtus ning lapse turvalisus ja arengule suunatud kasvatus toimub hoolitsuse abil ning on läbimõeldult korraldatud. Laps on väärtus ja kõige kallim, kes meil on.

Lapse positsioon Eesti ühiskonnas on nõrk ning sama ebakindlana paistab ka perekond ühiskonna taustal. Lastel on madal staatus perekonnas ja perekonnal madal staatus ühiskonnas. Meil on üle 85 586 üksikvanemaga leibkonna, millest enamik (üle 65 000) olid lastega üksikemad. Aastatel 2006–2007 on lahutatud umbkaudu 2000 abielu, kus vanemail oli ka ühiseid lapsi (kõigist lahutustest on see 52–53%). Milleks üldse abielluda ja perekonda luua!

Väärtushoiakudki on väga inertsed ja suhtumine lastesse kui subjekti jääb pigem jutu tasandile kui aktsepteeritakse käitumise tasandil. Suhtumist lapsesse mõjutab perekonna käekäik ja perekonna sotsiaalne staatus ühiskonnas, haridus ja sotsiaalsed suhted meie väikeses ühiskonnas, see on samuti määrava tähtsusega.

Riigil on jätkuvalt kohustus last ja lapsevanemat lasteaia, kooli, meditsiinisüsteemi abil õpetada, kujundada, mõjutada ja suunata, loomulikult vastastikuse huvi ning dialoogil põhineva koostöö vormis, et kasvav kodanikkond oleks julge, empaatiavõimega ning märkaks ja astuks välja ohtude äratundmisel ka teiste kaitseks.

Lapse kaitstuse dilemma ühiskonnas seisneb paljuski partnerlusega seotud protsessides. Kas laps, täiskasvanuga võrreldes nõrgem ja abitum, saab olla partneriks täiskasvanutele ja loota kaitsele, heaolule? Laps, lapsevanem ja perekond saavad olla ühiskonnas üksnes samal positsioonil.

Meie riik on laste õiguste tagamisel küll pisut kosunud õiguskantsleri ja sotsiaalministeeriumi võimekuse kasvu kaudu, kuid siiski õhuke laste kaitse korraldamiseks. Väikeste omavalitsuste arv on kriitiliselt suur ja võimekus ohtlikult erinev. Kohalikes oma­valitsusüksustes on lastekaitsetöötajaid 178, kuid vaid osa neist on erialase hariduse ja ettevalmistusega, ning üle 70 000 lapse omavalitsustes on siiani lastekaitsetöötaja otsese toeta.

Olukorra üks lahendusteid on uue lastekaitseseaduse vastuvõtmine, sest Eesti lastekaitse seadus on üks esimesi noore riigi 1992. a vastu võetud seadustest ning püsinud deklaratiivselt muutumatuna siiani. Uue seaduse väljatöötamise vajadus tuleneb elust enesest.

Sõltumata uuest seadusest on ikkagi tegusid vaja. Omavalitsuste lastekaitseressursse saab tugevdada vaid ühinemise ja sidusa koostöö kaudu kogukonnas, millesse on kaasatud politsei, kool, lasteaed, noortekeskus, perearst jne. Seega tuleks väikeste naabervaldade omavalitsusjuhtidel ühendada tööjaotus riskide ennetamiseks.

1990. aastatel oli MTÜ Lastekaitse Liidu põhiloosung «Ei vägivallale» ja suund laste vastu toime pandud vägivalla teadvustamisele, vägivalla olemuse ja põhjuste avastamisele ning ühiskonna mõjutamisele lastekaitse tegevusteks. Üldistest hoiakutest selgus, et kakskümmend aastat tagasi oli vajadus kaitsta last vägivalla eest ja piirata vägivalda laste suhtes.

Ühiskond oli tol ajal reaktsiooniliselt üllatunud, et lapsed kogevad vägivalda nii laialdaselt ning kooli- ja haridusjuhid tõmbusid ringkaitsesse, kui räägiti pere- ja koolivägivalla ulatusest. Meedia tugi ühiskonna mõjutamisel ja ühiskonna areng on elanikkonna teadlikkust sedavõrd kasvatanud, et ka seadusandja on fikseerinud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses §-de 44 ja 58 kaudu turvalisuse aspektid, mida varem pole kunagi tehtud, samuti valmis justiitsministeeriumil «Vägivalla vähendamise arengukava».

Vägivalla ennetustöö näitel on ühiskond teadvustanud vajakajäämisi ja tunnistanud vajadust tegeleda vägivalla ennetamisega, kuid lasteasutustes puudub siiani süsteem, kuidas vägivallailmingute ja -juhtumite korral toimida, mida ette võtta. Taas tõstatub olulise võtmeküsimusena vanemaharidus, samas ka õpetaja roll ning positsioon selles protsessis ja õpetaja akadeemilis-praktilise koolituse tähtsus koostööks laste ja lastevanematega.

Ühiskonna üldistes hoiakutes pole laste kehalise karistamise kaotamisega eriti kaugele jõutud. See on medali teine pool, sest laps on varjatult ikkagi lapsevanema oma ja 38% lastevanematest on jätkuvalt seisukohal, et last võib ka kehaliselt karistada ning füüsiline vägivald kasvatusmeetodina on aktsepteeritav.

Vägivald ongi sotsiaalne nähtus ja ühiskond peab edasi pidama võitlust väärtuste ja laste, samuti naiste võrdse staatuse nimel. Sotsiaalministeeriumi südikad püüdlused keelustada 2010. a lapse kehaline karistamine jooksid karile, sest ühiskond polnud valmis seda väärtusnormi aktsepteerima, et seda ka lastekaitseseaduses täiendavalt fikseerida.

2000. a tuli MTÜ Lastekaitse Liit välja uue põhiloosungiga «Märka last», mille eesmärk oli lapse varajane märkamine, teda ümbritsevatest ohtudest teatamine ning vajaduse korral sekkumine. Arvan, et praeguste juhtumite näitel on põhjendatud esitada ühiskonnale uus väljakutse «Hooli lapsest» ja hooli lapsest perekonna kaudu, mis tähendab seda, kuidas hoida perekonda ja kaitsta last.

Hoolimine ei ole pelgalt osavõtlikkus, vaid ka oskus, kuidas peegeldada näiteks lasteaiaõpetajana, kooliõpetajana, lastekaitsetöötajana, naabrina lapsevanemale muret juba siis, kui muutused tekitavad meis hämmingut ning otsest kriisi veel pole. Naabrid ja hooliv kogukond saab muuta laste elu turvalisemaks üksnes siis, kui kogukond mõistab ja toetab ning aktsepteerib lastega seotud jagatud vastutust.

Harvad ei ole ka juhud, kui naaber teatab ohusolevast lapsest, aga saab hiljem sellelt perekonnalt sõimata, et nende siseasjadesse sekkuti. Kuidas nad lapsi kasvatavad, on nende oma asi ja tegelegu igaüks oma eluga eelkõige ise, sest teavitatud ametnik näiteks ei pidanud konfidentsiaalsusnõudest kinni ja kuulujutud levivad vastasseisuks.

Kogu selle loo tausta silmas pidades tuleb laste kaitsmisel ning laste ­õiguste propageerimisel tunnustada meedia määravat ja olulist valvekoera rolli ning teavitada jätkuvalt avalikkust ja hoida üleval huvi lastega seotud küsimuste vastu.

Laste kasvatamiseks ja ühiste väärtuste hoidmiseks on vaja hoolivat inimest ja selleks kujunemiseks hooliva riigi tuge, kus inimese heaolu ja areng on esmatähtis väärtus. Ise hooliv olles saab kasvatada ka hoolivat last. Seega üleskutse igaühele järgimiseks – igale lapsele hoolivad täiskasvanud.