Inimõiguste aruanne 2022 | Lapse õiguste olukord on viimase kahe aastaga läinud halvemaks
10. detsember 2021
Täna, rahvusvahelisel inimõiguste päeval ilmus Eesti Inimõiguste Keskuse kümnes aruanne Inimõigused Eestis 2022, mis vaatab tagasi inimõiguste arengutele aastatel 2020–2021. Aruande ühe peatükkidest, mis rääkis lapse õigustest, koostas taaskord Lastekaitse Liidu lapse õiguste programmi koordinaator Helika Saar.
Analüüsi koostanud ekspertide hinnangul on Eestis inimõiguste olukord viimase kahe aastaga läinud halvemaks ja jätkuvalt on lahenduseta olulised inimõiguste murekohad, erandiks ei ole ka lapse õigused, ning paraku ei ole kõik riigi otsused alati laste toimetulekut toetavad. Ajavahemikus 2020–2021 kerkis COVID-19 pandeemia valguses küsimus – kuidas leida tasakaal lapse õiguste, pere huvide ning riigi huvide vahel. Märksõnadeks olid ärevus, eraldatus, distantsõpe, ka ebavõrdsuse suurenemine, vaimne tervis ja laste suitsiidid. Pandeemia on süvendanud olemasolevaid probleeme ja ebavõrdsust ning loonud ka uusi. Piirangud on puudutanud laste hariduse omandamist, sotsiaalseid suhteid ja vaimset tervist.
Kolmkümmend aastat tagasi, 37 päeva pärast omariikluse taastamist, ratifitseeris Eesti Vabariik ÜRO Lapse õiguste konventsiooni, mille üheks põhiprintsiibiks on lapse parimatest huvidest lähtumine. Iga lapse puhul. Igas lapsi puudutavas otsuses. Iga otsustaja poolt. „Oleks ju väga lühinägelik Eesti omariikluse igikestvuse seisukohalt, kui me käsitleksime asju ainult kitsalt ja ei pööraks põhitähelepanu laste õigustele,“ rõhutas 19 aastat hiljem toonane õiguskantsler Indrek Teder.
Tehtud on palju, lapse õigustest ja heaolust räägitakse rohkem, laste häält on rohkem kuulda. Ei ole vähese tähtsusega, et lõpuks heisati 1. juunil 2021 lastekaitsepäeva puhul riigilipud. Samas on vananeva ja väheneva elanikkonnaga Eestis, kus iga laps on kullahinnaga veel palju teha – 30 aastat pärast LÕK-i ratifitseerimist ei tohiks olla olukorda, kus keegi ei märka kahte abivajavat last, keda vanemad väidetavalt oskamatusest lukustasid viie aasta jooksul igal nädalavahetusel akendeta pimedasse tuppa, kuhu lapsed olid sunnitud ka oma väljaheiteid tegema. Ükski laps olema olukorras, et ta ei saa poliitpingpongi tõttu õigeaegselt vajalikku teenust, kuigi tema vaimne tervis on oluliselt halvenenud; kogeb ebavõrdsust ja ilmajäetust muu hulgas oma ääremaal asuva elukoha tõttu või tema kodukohast kaob võimalus huvihariduseks, kuna riik ja omavalitus ei leia lahendust selle rahastamisel.
“Töö inimõiguste edendamise nimel on igikestev ja oma sõnumit peab kordama vahel aastakümneid. Aga kui sellesse usud, siis hoolimata takistustest alla anda ei saa,” tõdes lapse õiguste peatüki koostanud Lastekaitse Liidu lapse õiguste koordinaator Helika Saar, lisades samas: „Seega on meie, täiskasvanute, omavalitsuse ja riigi, roll anda lastele ruumi – avaldada oma arvamust, võimaldada tegeleda asjadega, mis neil silma särama panevad ja olla toeks. Kuulata muret ja pakkuda lahendusi ning toetavaid meetmeid mitmekülgseks arenguks, lähtudes ikka ja alati lapse parimatest huvidest. Oma riigi eest vastutame ju kõik koos ja igaüks eraldi, nagu on öelnud Eesti president Lennart Meri”.
Peatükk annab ülevaate 2020-2021 aastatel toimunud lapse õiguste arengust ja kitsaskohtadest, kohtupraktikast, statistikast, headest praktikatest ja tulevikusuundadest. Soovitame tutvuda lapse õigusi puudutava peatüki täismahus versiooniga SIIT.
Täismahus aruandega saab tutvuda Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehel.
Inimõiguste aruannetes alates 2012 ilmnunud lapse õiguste peatükkidega saate tutvuda Lastekaitse Liidu kodulehel.