Reporteritund | Laste vaimne tervis

13. mai 2021

12. mail eetris olnud Vikerraadio saate Reporteritund külalised MTÜ Lastekaitse Liidu lapse õiguste programmi koordinaator Helika Saar, lastepsühhiaater dr. Anne Daniel-Karlsen ja Eesti Linnade ja Valdade Liidu esimees Tiit Terik rääkisid laste vaimsest tervisest ja huvihariduse kärbetest. 

Kui algselt kardeti, et koroonakriis mõjub negatiivselt just vanemaealistele, siis tegelikkuses on see andnud tugeva hoobi just laste ja noorte vaimsele tervisele. 15-24aastaste depressiivsuse tase on 56%, vaimse kurnatuse number on veelgi suurem – 72%.

Eelmisel aastal sooritas enesetapu 14 alla 19aastast noort. Tänase seisuga on teinud enesetapu üks alaealine ja kaks noort vanuses 18-19aastat. Ainuüksi Tallinna Lastehaiglas on märtsi keskpaigaks olnud arvel tervelt 26 suitsiidikatse teinud last ja noort. Eilse seisuga oli see arv juba 54.

Kuidas on laste ja noorte vaimne tervis seotud huviharidusega? “Huviharidus on ennetav, ebavõrdsuse tasandav ja tegelikult vaimset tervist toetav meede,” ütles saates Helika Saar. Ta tõi välja, et ÜRO lasteõiguste kommitee on 2017 aastal andnud Eestile soovituse, et enne lapsi puudutavate kärbete tegemist peaks toimuma eelnev otsuste mõjude hindamine.

Saate lõpus jagas Helika Saar mõtet, mis saate teemaga – laste vaimse tevise ja huvihariduse kärbetega – haakus.

 

Kas kujatad oma lapsepõlve ette ilma Pöial-Liisi, väikese merineitsi, vapra tinasõduri, inetu pardipoja või lumekuningannata?

Vaatasin eile õhtul filmi maailma kõige kuulsama muinasjutulooja Hans Christian Anderseni nooruspõlvest. Tahakasin jagada paari mõtet sellest filmist, mis meie tänase teema – laste vaimne tervis ja huvitegevuse rahastuse kärpimine, vägagi haakuvad.

Noor Andersen oli teistest erinev oma olemuse ja huvide tõttu, mistõttu sattus tollases ühiskonnas põlu alla ja saadeti silma alt ära kaugesse kolkasse kooli. Sealne despootilik õpetaja aga ei lubanud Andersenil tegeleda temale kõige olulisema – luuletuste ja muinaslugude kirjutamisega. Asjaga, mis Anderseni sära silmi tõi ja talle rasketel aegadel elu sisu andis. Niigi vaimse tervisega kimpus olnud Andersenil süvenesid seetõttu vaimse tervise häired ja suitsidiaalsus veelgi. Meie õnneks keeras elu siiski talle ette helgema palge ja toetajate abil sai noor Andersen hakata tegelema sellega, mis teda kõige rohkem rõõmustas – kirjutamisega. Kuid mõelge hetkeks oma lapsepõlvele ja kas te kujatate seda ette ilma Pöial-Liisi, väikese merineitsi, vapra tinasõduri, inetu pardipoja või lumekuningannata?

Koolis, kuhu Andersen saadeti oli üks hüljatud poiss, kelle peal despootlik õpetaja oma viha pidevalt pekstes välja valas. See poiss ei naernud kunagi…Kuni tuli Andersen, kes teda kuulas, kes talle oma muinaslugusid vestis. Ja see poiss naeratas, koguni naeris. Ta oli leidnud inimese, kes teda kuulas, kes tema tegemiste ja mõtete vastu huvi tundis, keda ta sai usaldada. Ta oli leidnud sõbra.

Neli aastat tagasi viisin Viru Vangla noorteosakonnas läbi uuringu, kus muuhulgas oli küsimus toetavast isikust eluteel enne vanglat. Kinnistus erinevates uuringutestki selgunud side toetava isiku olemasolu ja riskikäitumise aga ka retsidiivsuse vahel.

Mida ma tahan selle kõigega öelda?

Olgu aasta 1822 või 2021 – laste vajadused on ikka samad. Laske lastel olla nemad ise, laske neil teha seda, mis nende silmad särama panevad. Osake märgata ja toetage nende tugevusi. Talentide sära ei tohi lasta kustuda! Teiseks, igal lapsel on heaoluks vaja kasvõi üht inimest, kes teda kuulab, keda ta saab usaldada. Olgem need inimesed. Märgake ja kuulake! Last ei tohi tema mures üksi jätta.

 

Täismahus saadet saate kuulata järgi siin – Reporteritund. Laste vaimne tervis