Meie inimesed – Alar Tamm: “Oluline on unistada ja julgustada ka teisi sama tegema”

Õpetaja, treener, koolijuht, sportlane, matkaja, rännumees, ettevõtja, isa ja abikaasa. See on valikuline loetelu, mis erinevatel eluperioodidel selle mehe tegemisi iseloomustanud. Alar Tamm on Lastekaitse Liidu heaks töötanud ja liiduga seotud olnud enam kui 23 aastat. Tänaseks juhib ta Lastekaitse Liidu Lastelaagrite OÜ tööd. 

“Lastekaitse Liit on hoidnud mind elu pulsil ja esitanud mulle eneseteostuseks väljakutseid. Uudishimu on õpetanud kuulamist ning toetanud otsimist ja arengut. Läbi saavutuste olen omandanud väärtuslikke kogemusi, mis on mind omakorda aidanud inimestest aru saada, neid mõista ja õpetanud erisustega arvestama,” loetleb Alar, mida see aeg talle kui inimesele andnud.
“Nii lihtne see ongi ja seepärast ma olengi seda kõike teinud,” muigab ta.

“Mul sõbrad ka naeravad, et kui sama aeg ja energia, mis ma tänaseks Lastekaitse Liitu panustanud, ettevõtlusesse suunata, oleks mul vähemalt 3 ettevõtet üles ehitatud,” muigab Alar Tamm, kui mõtleb nendele enam kui 23 aastale, mis ta Lastekaitse Liidu heaks töötanud.
 
“See ahel läks seepärast niivõrd pikaks, et need otsad, mis ise lahti teinud olime, tuli ikkagi kuhugi maale ära lõpetada,” meenutas mees. Tema sõnutsi oli see hästi äge aeg, kuna meeletult palju oli võimalik ära: “Näiteks töötati sel ajal muuhulgas välja MTÜ seadust ja defineeriti mittetulundusliku tegevuse mõistet.”

Samal ajal on Alar seda meelt, et MTÜ või mitte, kuid äriline mõtlemine ja loogika ning selle kasvatamine on oluline igas sektoris. Nii on ta olnud olukorras, kus tutvustab, et on Lastekaitse Liit MTÜ-st, ja vastu saab küsimuse: “Aga mis siis? Mis siis, et Sa MTÜ esindaja oled?” 

Perekond ennekõike

Hariduselt pedagoog, kes lõpetanud kehakultuuri, on ta töötanud õpetajana nii ülikoolis kui ka Saku Keskkoolis. Lisaks olnud 9 aastat õppealajuhataja ja seejärel Saku Keskkooli arendamise lõpusirgel mõnda aega (1.5 aastat) ka direktori kohusetäitja. 

“Koolis sai tunnid ära antud, seejärel kutsekasse võrkpalli trenni andma joostud ning lisaks oli kõrvalt veel töö õpetajana ülikooli juures,” meenutab Alar Tamm kolmes kohas töötamist, mille kohta ta ise ütleb, et oli karm aeg, kuid samas midagi ei kahetse ka.

“Kui, siis ainult seda, et sageli sai seda kõike tehtud siiski oma pere arvelt. See on küll miski, mis osas neid prioriteete kindlasti teisiti seaks,” vajub mees mõttesse.
“Kõik, mis perekonda puudutab, siis seda tahan ma jah küll öelda, et neid asju tasub teha kohe praegu,” rõhutab ta kogu väärtuste poolt. Ühtlasi toob ta siinkohal välja, et ka see oma tass on vaja alati täis hoida, tunnistades samas, et eks see ole ka tal endal aeg ajalt ikka tühjaks saanud. 

Kool, haridusministeerium ja Lastekaitse Liit?

Kogu seda “kool-ülikool-treeningute läbiviimine” asja sai tol ajal tehtud sinnamaani, kuni ühel hetkel oli deja vu ning olukorrad hakkasid korduma.

“Tuli lihtsalt tunne, et see eluetapp on läbi ning vaja edasi liikuda,” meenutab endine koolmeister. Sel hetkel ristteel olles oli laual mitu võimalikku varianti, kaasa arvatud Haridusministeeriumisse minemine ja koolijuhi roll. Viimase osas usub Alar, et kooliga on niimoodi, et kui sellest energiaringist välja tulla, on sinna tagasi minna suht raske. Ning nii ongi, et kuigi ta imetleb eluaegseid koolmeistreid, pole ta ise kooli tagasimineku peale kunagi mõelnud. 

Selle asemel sattus mehe teele hoopis Lastekaitse Liit, kust tuli kutse, mille ta ka vastu võttis: “Sõbrad ka ütlesid, et Alar, Sa ei ole mingi ametnik, vaid pigem loominguline inimene.” Ja edasine on praeguseks ajalugu. “Mis ta siis oligi, Peda lõpetasin 84, Lastekaitse Liit vist arvatavasti alates 95 aastast,” proovib mees oma peas kalkulatsioone teha ja aastaid kokku lugeda.

Sisu andmise protsess ja meeskond

Lastekaitse Liidu algusaastatel oli suure rõhuasetusega identiteedi, tõelise funktsiooni ja maine küsimus. Organisatsioonil ei olnud sel ajal selgeid jooni, mistõttu oligi Alari esimene ülesanne mõtestada ning anda teravam sisu, kuid seda mitte vastandumise kaudu: “Paljud asjad ma ise püstitasin. Aluseks võtsime Lapse õiguste konventsiooni. See oli nagu piibel, mille toel hindasime kõiki oma tegevusi.”

Meeskonna loomise ja koostööpartnerite kaasamise kohta ütleb Alar, et ta pole kunagi pikkasid intervjuusid teinud. “Hindan inimesi ennekõike silmade ja tunnetuse järgi, “ kirjeldab mees, kes enda sõnul hindab enim lojaalsust, nutikust ja väärtuste skaalat.

Kui rääkida eesmärkide seadmisest ja nende saavutamisest, siis selles osas on ta veendunud, et organisatsioon vajab keskset juhtimist: “Üks peab juhtima, kuna muidu neid eesmärke ei saavuta – kõik ei saa olla dirigendid.” 

Siinkohal viitab ta asjaolule, et juba ainuüksi organisatsiooni sõna sisaldab organiseerimist ehk organiseeritud ja korraldatud tegevust. See omakorda tähendab kellegagi koos tegemist ning Alari sõnul ongi organisatsioon tugev siis, kui mingeid asju tehakse koos. 

“Samas on vaja selleks horisont ette saada. Meil peab olema üks asi, mille poole me koos läheme. See ongi koostegemise jõud,” on ta veendunud.

Tema juhtimise ajal oli liidul viis peamist tegevusvaldkonda, mis olid ühtlasi ka aluseks, mille järgi enda tegevuse tulemusi hinnati.

1. Laps ja pere
2. Laps ja õigus
3. Laps ja vaba aeg
4. Laps ja vägivald
5. Organisatsiooni arendus

Kogu seda aega iseloomustab eesmärgistatud ja sihikindel tegevus. Palju tehti koos soomlaste ja rootslastega, kust tuli ka rahalisi vahendeid, kuid ennekõike ka sisu ja know-how´d.

Väärtused ja põhjused ehk MIKS-küsimus

“Miks?” küsimusele vastamist on olnud läbi aja ja pidevalt. “Sellest miksist on vaja aru saada, et see peamine telg paika saada,” kirjeldab Alar, tuues paralleeli, et niimoodi esiteks endal kergem aru saada ja sealt edasi ka partneritel selgem pilt. Kui “miks?” teada, saab edasi liikuda “kuidas?” poole, et valitud lähenemise kaudu mõjuni jõuda.

“Ja teinekord ei olegi identiteedist arusaamiseks vaja leida vastust “miks?” küsimusele, vaid näiteks hoopis sellele, et mis siis saaks siis, kui Lastekaitse Liitu ei ole? Et mis siis juhtuks? viskab Lastekaitse Liidu kunagine pikaaegne juht Alar Tamm õhku ühe küsimuse teise järel.

Samas on ühiskonna areng niivõrd kiire, mistõttu vajab seesama “miks?” ikka ja alati taas lahtimõtestamist. “Lastekaitse Liidul on vaja olla ja toimetada ühiskonna pulsil ning olla võimeline mitte ainult muutustega kaasa minema, vaid neid juhtima,” on Alar veendunud.

Nii on ka kogu liikmete ja võrgustikuga töö ajas muutuv: “Mina räägin Lastekaitse Liidu näol jah liikumisest, kuhu on vaja kaasata ennekõike inimesi, ja neid inimesi tuleb heas mõttes ka järjepidevalt otsida, kutsuda ja hoida osata. Kust mujalt need liidrid ja eeskõnelejad ikka tulevad?”

Alguse ja põhitõdede juurde tagasi

“Lastekaitse Liidu algus oli lapse ühiskonnas lapse nähtavaks tegemise protsess. See lapse kuvand oli vaja tuua ühiskonda,” kirjeldab Alar, kes toob siinkohal välja, et põhjus, miks Lastekaitse Liit sai alguse läbi arstide, on väga lihtne – neil oli info, mis toimus. Kes oli näljas, kes oli kasimata. Arstid tegid tol ajal ju ka koduvisiite ja teadsid täpselt.
Märksõna: last peab toitma,  haiget last ravima, mahajäetud last peab järele aitama, eksinud last peab õigele teele juhtima, vaese lapse eest peab hoolitsema ja temale abi andma

“Kui Lastekaitse Liidu initsiatiivgrupi üleskutse aastal 1988 oli EESTIMAA LAPS VAJAB ABI, siis uuenevas ja kiirelt muutuvas maailmas peaks argipäevast lähtuvalt teadma, KUIDAS EESTIMAA LAPS ELAB?”, illustreerib Alar ajas toimunud nihet.

Samas toob ta välja, et endiselt on liit see vahelüli, kelle ülesanne on aidata näha ja mõista, olla heade mõtete koondaja, uute algatuste eestvedaja ja vajadusel ka heas mõttes provotseerija, et kitsaskohtade lahendamiseks võimendust lisada.

“Seetõttu on oluline ka meie liikumise võrgustik (minu jaoks on see jah pigem liikumine kui liikmed, täpsustab ta siia vahele), kuna läbi nende jõuab Lastekaitse Liitu see argipäev ja tegelik elu, mille alusel saame minna ja öelda justiitsministeeriumile, et sõbrad, need asjad on tegelikkuses hoopis nii,” kirjeldab mees, kes on seda meelt, et organisatsioon vajab ennekõike kanalit ning inimesi, kelle abil see info rohujuuretasandilt liikuma hakkaks.

Alar näeb, et ainuüksi seesama üks lihtne küsimus “Kuidas Eestimaa laps elab?”, millest on ka aastate jooksul konverentse tehtud, aitaks organisatsiooni olemuse ja missiooni defineerimist lihtsustada.

Uus aeg vajab uusi lahendusi

Mees usub, et liikmetest ja liikmete kontseptsioonist ning selle ankurdamisest on vaja lahti lasta: “Jah, loomulikult on meil inimesi vaja, kuid küsimus on, kas nad peavad olema liikmesorganisatsioonide kaudu ja vormis. Võib olla saab need võrgustikud kuidagi teisiti üles ehitada?” 
Sotsiaalmeedia on kindlasti töövahend, mille abil annab väga palju ära teha. “See on uue aja võimalus,” ütleb ta, rõhutades, et vaja on uusi lahendusi ja uut käiku. 

“Vanas kinni olemine ei ava uusi uksi ning siinkohal on ülimalt oluline unistada ja julgustada ka teisi sedasama tegema,” on Alar veendunud, rõhutades, et paralleelselt on ülioluline arendada meeskonda, meeskonnatööd ja koostööd.
Täpselt samal põhjusel otsustas ta kunagi liidu büroo juhi kohalt lahkuda: “Ma tegin selle otsuse, et anda sedasama uut käiku, millest ma just rääkisin. Uusi strateegiaid on lihtsam välja töötada nendel inimestel, kes alustavad natuke puhtamalt lehelt.”

Suures plaanis

Alar on seda meelt, et teave ja energia on vaja kusagilt kaugemalt ning sageli hoopis teistest valdkondadest üles noppida. Samamoodi usub ta seda, et mingitest asjadest arusaamiseks on vaja teinekord kodunt ära käia: “Siis on kokkuvõttes kodu armsam.”

Alari elu vaieldamatu suurim rikkus on inimesed: “Lastekaitse valdkond on mind viinud kokku paljude huvitavate inimestega. Ma olen ses osas jah natuke sotsiaaltöötaja tüüpi, et inimesed on hästi tähtsad minu jaoks. Just see pool, et kuidas neil läheb?”

Seetõttu pole midagi imestada, et ka mehe sotsiaaltöö magistritöö teemaks oli “Lastega perede toimetulek”. Sellest rääkides lähevad Alaril silmad põlema ja ta jutustab, kuidas üks vene  (Levin.V. 1987 “Mittestandardne laps”) autor kirjutas lapse õigustest ning lähtekohast, et lapsel on õigus tervetele vanematele. Füüsiliselt ja vaimselt tervetele.
“Issand, kui äge, see on sama püha, nagu õigus elule ehk lapsevanema tervis on ka lapsevanemale otsene kohustus, et olla tema kõrval ja aidata tal suureks kasvada,” kirjeldab ta, nõustudes, et jah tõesti, on lastevanemate võimalus ja kohustus see laps üles kasvatada.

Mitmekülgsus rikastab, kuid fookust on vaja

Alar on mees, kes usub, et mitmekülgsus rikastab. Samal ajal, kui ta enda elule tagasi vaatab, näeb ta seda, et kuigi rollid on ajas muutunud, on kesktelg kogu selle aja samaks jäänud ehk et inimene on alati fookuses olnud. “Kõik mu tegemised on olnud seotud inimeste, nende elu ja elus hakkama saamisega,” nendib ta.
Eriliselt on teda paelunud ülesanded, mis seotud inimeste ühes suunas liikuma panemisega. 
Lastekaitse Liidu juhi kohalt lahkudes ning uutele inimestele ja ideedele ruumi tehes, ei teadnud Alar, mis ta järgmiseks tegema hakkab: “Selle lahkumise otsuse tegin ma jah teadmata, mis edasi saab.” 

Vahepeal käis õppis küll ärijuhtimist, kuid tunnistab ausalt, et ega tal seal väga selget plaani tekkinud. “Ainult nii palju sain aru, et mingit kohvikut ma pidama ei hakka,” muigab mees.

Praeguseks on Alar Tamm Lastekaitse Liidu lastelaagrite OÜ juhatuse esimees “Kõlab uhkelt, pikk nimi, kuid selle töö sisu on see, et ma hoian Lastekaitse Liidu vara, mis tahab arendamist ning mille väärtust on võimalik muuhulgas kasvatada läbi teenuste arendamise,” annab ta põgusa ülevaate.
“OÜ nõukogu on sama, mis Lastekaitse Liidul ehk et äriühingu mõttes räägime justkui tütarettevõttest, kes rendib vara ja aitab täita Lastekaitse Liidu missiooni. ”Mis erinevaid juriidilisi kehasid puudutab, siis selle kohta usub Alar, et Lastekaitse Liit on seda rikkam, mida rohkem tal valikuid on.

Elu spiraal

“Finiš on sama, ent kuidas keegi sinna jõuab ja tee pealt tuult püüab, on erinev. Tõsi, seal on ka vaistu ja tuulepüüdmise kogemust vaja,” toob Alar meeskonnatöö ja meresõidu paralleele.

Lastekaitse Liidu peale mõeldes ja sellest rääkides pakatab ta ideedest ning usust: “Kogu see temaatika on minu jaoks endiselt väga põnev ning ma arvan, et seesugune eestkoste organisatsioon on ühiskonnas väga oluline.”

Tema sõnutsi ongi liidu peamine roll olla laste õiguste sisustaja ning agendade ja fookuste hoidja: “Mida see tähendab? Seda, et meil on vaja väited ära sisustada. Ega ka seadus pole muud kui raam, mida on vaja sisustada.”
Lisaks rõhutab ta Lastekaitse Liidu agenda ja selge identiteedi vajadust: “Et poleks see, et me teeme kõike ja jookseme kõigega kaasa. Pigem on vaja hästi selgelt teada, kes me oleme ning mis on see meie asi, mida meie teeme?”

Ühtlasi toob ta välja, et kuigi endiselt on palju kannatlikkust vaja, kuna mingid asjad ja arengud võtavad aega, on üldine olukord sama, mis alguses ehk et väga palju on võimalik ära teha.

“Lastekaitse Liit on, ja peabki olema, 5-10 aastat ühiskonna protsessidest ees, küll need arengud tulevad hiljem, kui aeg ja keskkond küpseks saavad,” usub Alar, kelle hinnangul ongi seepärast oluline, et Lastekaitse Liit kui suunanäitaja ja uute arengute lipulaev oleks iseseisev ja sõltumatu.

Siinjuures vajub Alar mõttesse ja lausub: “Eks elu ongi kohati spiraal, et tulevad samad asjad, mida juba ammu arutatud, tehtud, kirjutatud, kuid seda uuel tasemel ja uue nurga alt.”

Inimeste ja nende väärtustamise usku olev Lastekaitse Liidu kunagine pikaaegne juht viskab siia lõppu õhku aegumatu küsimuse, mis oli, on ja jääb liidu peamiseks tuumaks ning kuhu on tema sõnul vaja ikka ja alati tagasi jõuda – “KUIDAS LAPS ELAB?”

Huvitav teada
ALAR TAMM

• Armastab mägesid – hobideks matkamine ja mäesuusatamine
• Noorena said tal mäesuusatamises kogu Skandinaavia tuntumad mäed läbi käidud, nüüd pigem eelistuseks Austria ja Itaalia mäed
• 2017 käis Tallinna Ehituskoolis mööbli restaureerimise kursustel 
• Käsipallis EMV Kirovi Kalur Kolhoosiga 1983 Eesti teised  
• Võrkpallis kõrgkoolide meister (Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut)
• Töötanud nii õpetaja, koolijuhi kui ka näiteks võrkpalli treenerina
• Muusikast meeldib ansambel Simply Red looming ja Amy Winehouse. Soov minna John Mayeri kontserdile
• Poeg Henri Tamm sai tuntuks seriaalis “Kodu keset linna” Henrina ja abikaasa Piret on tunnustatud noortetreener kergejõustikus
• Meeldib aiatöö ja trummi mängida, köögis toimetada ning lisaks lahedad inimesed, eriti õpetajad

Tekst: Kristi Märk
Fotod: erakogu