ÜRO Lapse õiguste konventsiooni täiendav aruanne (kokkuvõte)

EESTI VALITSUSVÄLISTE ORGANISATSIOONIDE TÄIENDUSED, KOMMENTAARID JA ETTEPANEKUD
LÜHIÜLEVAADE
ÜRO Lapse õiguste konventsiooni ratifitseerimisega tekkis Eesti Vabariigil 1991. aastal kohustus esitada iga viie aasta järel ÜRO Lapse õiguste komiteele ettekanded riigi poolt rakendatud abinõudest konventsioonis tunnustatud õiguste realiseerimiseks ning edusammudest õiguste kasutamisel. Aastal 2014 esitas riik kuus aastat pärast kehtestatud tähtaega Eesti Vabariigi kolmanda ja neljanda perioodilise aruande ÜRO Lapse õiguste konventsiooni täitmise kohta, tuginedes perioodi 2003–2011 tegevusele ja selle perioodi kohta avaldatud statistikale.
MTÜ Lastekaitse Liit eestvedamisel koondasid 2015. aastal Eesti valitsusvälised organisatsioonid  (SA Eesti Inimõiguste Keskus, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Õpilasesinduste Liit, MTÜ Koos Laste Heaks (UNICEF Eesti Rahvuskomitee õigusjärglane alates 2015), SA Eesti Lastefond, Lapse Huvikaitse Koda, Eesti Patsientide Esindusühing, Eesti LGBT Ühing, SOS Lasteküla Eesti Ühing, EAPN Eesti MTÜ) oma täiendused, kommentaarid ja ettepanekud ÜRO Lapse õiguste komiteele täiendava aruandena esitamiseks. Komiteele 01.11.2015 esitatud täiendavas aruandes on kajastatud valdkondlikke arenguid ja viimastel aastatel vastuvõetud laste heaolu edendavaid õigusakte. Samuti on toodud välja kitsaskohad, mis vajavad täpsemat regulatsiooni ja ettepanekud olukorra lahenduseks. Paraku tuleb tõdeda, et kuigi Eesti siseriiklikud õigusaktid on suures osas konventsiooniga vastavuses, siis nende praktiline rakendamine seda alati ei ole. Üheks põhjuseks on muuhulgas asjaolu, et paljudel kohalikel omavalitsustel, kellele langeb vajalike sotsiaalteenuste pakkumisel peamine koormus, napib selleks nii rahalisi vahendeid kui ka inimressurssi.
Käesolevas lühiülevaates on välja toodud valik kitsaskohtadest, millele tuleb riigil edaspidi suuremat tähelepanu pöörata. 

1. Laste olukorrast Eestis
Rahvaloenduse andmetel elas 2012. aasta alguses Eestis 246 346 last, kelle osakaal rahvastikus oli veidi üle 18%. Kümne aasta taguse ajaga võrreldes on lapsi ligikaudu 17% vähem. Tänapäeval on perekonnaelule esitatud mitmeid uusi väljakutseid – toime tuleb tulla uute riskidega ühiskonnas (töötus ja töötamine kodust kaugel, vaesus, sotsiaalne tõrjutus), sotsiaalsete toetusvõrgustike hajumisega, normide ja väärtussüsteemide mitmekesistumisega, süveneva individualiseerumisega ühiskonnas üldiselt. Eesti inimarengu aruande 2012–2013 kohaselt peituvad Eesti paljude tublide keskmiste näitajate taga ebamõistlikult suured ühiskonnasisesed erinevused – olgu tegemist regionaalsete erisuste, sooliste lõhede või eestlaste ja muulaste vaheliste kääridega. Kannatajaks on ennekõike haavatavamad rühmad, sh lapsed. Statistika kohaselt erineb kohalike omavalitsuste võrdluses laste suhteline vaesus ligi kuus ja pool korda. Majandussurutis koos tööpuuduse kasvu ja rahvastiku vaesustumisega vähendas käesoleva dekaadi alguses laste võimalusi tegeleda huvitegevusega. Aastal 2013 elas suhtelises vaesuses ligi 49 200 ehk 20,2% alla 18-aastastest lastest.
Hoolimata viimase aja positiivsetest arengutest (nt valdkondlike arengukavade vastuvõtmine (sh laste ja perede arengukava 2020), laste heaolu kajastavate statistiliste näitajate paranemine, lasteombudsmani institutsiooni loomine, füüsilist karistamist keelustava lastekaitse seaduse vastuvõtmine 2014. aastal, peretoetuste tõus, lastega seotud vägivalla seadmine kuritegevusevastasteks prioriteediks, mh karistuste karmistamine lastevastaste seksuaalkuritegude eest, jpm) tuleb laste ja noorte tugisüsteemi Eestis aktiivselt edasi arendada. Erinevad uuringud viitavad järgmistele süsteemsetele probleemidele: ametiasutuste (sh ministeeriumite) valdkondadevaheline puudulik koostöö laste heaolu tagamisel, omavalitsuste ebaühtlane suutlikkus ja samas ebapiisav riiklik toetus neile, liiga aeglane lapsi toetavate institutsioonide (nt asenduskodude, erikoolide) sisuline ümberkujundamine ja töömeetodite laiendamine (nt asendushoolduse ja alaealiste mõjutusvahendite osas) ning statistika ebaühtlane kogumine.
Hariduslikku võrdsust, sealhulgas ka etniliste rühmade vahel, soosib Eestis laste laialdane osalemine koolieelses õppetegevuses ja hiline süsteemi hargnevus akadeemiliseks versus kutsehariduslikuks. Keelekümbluse metoodika rakendamine on suurendanud venekeelsete noorte lõimumist Eesti ühiskonda. Samas uuringud näitavad, et vene õppekeelega põhikoolid ei kindlusta kõigile head eesti keele oskust ja õppijate baasoskused on põhikooli lõpuks nõrgemad kui eesti õppekeelega koolides. Riigil on vaja arendada eesti keele õpetajate täienduskoolituse ja eesti keele kui teise keele õppevahendite sisu ja mahtu, ning toetada muukeelsete laste õpet mh eestikeelsetes lasteaedades.
Alkoholi tarvitamine Eesti noorte hulgas on tõsine probleem. Uuringud näitavad, et 11-aastaselt on alkoholi proovinud 39% poistest ja 24% tüdrukutest. Alkoholi kõrval on teiseks oluliseks vigastuste riskiteguriks narkootikumid – 2014 selgus, et 39% 12. klassi õpilastest on narkootikume proovinud.
Arvestades narkomaanide arvu on ravi maht ebaproportsionaalselt väike, puudub ka alkoholisõltlastele selgelt kirjeldatud ravisüsteem. Riigil on vaja tõhustada meetmeid, et alkohol, tubakas ja uimastid ei oleks alaealistele kättesaadavad, ning suurendada alaealiste narkosõltlaste rehabilitatsiooni mahtu.
Kuigi Eestis võeti vastu uus, selgesõnaliselt laste kehalist karistamist keelustav, lastekaitseseadus, pöörati kõrgendatud tähelepanu perevägivallale, koolikiusamisele, kodakondsuseta laste õigusliku staatuse parandamisele ja valimisea alandamisele, tuleb siiski rääkida ka mitmetest kitsaskohtadest lapse õiguste tagamisel. Abivajavate laste arv on iga aastaga suurenenud. Murettekitav on laste ohvriks langemise tase: 2013. aastal langes 22 % koolikiusamise ohvriks; 16 % küberkiusamise ohvriks, 22% varguse ohvriks ja 7% kallaletungi ohvriks. Ühiskonnas on vaja senisest enam pöörata tähelepanu lastevastasele vägivallale ja sellest teavitamisele. Laste õiguserikkumiste ja ohvriks langemise riskifaktoriks on vägivald peres ja vägivalla kasutamine lapse suhtes, samuti perekonfliktid, ebapiisav vanemlik järelevalve, vanemate alkoholi- ja narkoprobleemid.

2. Lastekaitsetöö ebapiisav toetamine
Olulisemad kitsaskohad, mis vajavad riigi osavõtul lahendamist, on Riigikontrolli 2013 auditist «Laste hoolekande korraldus valdades ja linnades» tulenevalt: lastekaitsetöötajate ebapiisavus, ennetustöö puudulik korraldus ja sotsiaalteenuste kvaliteedinõuete puudumine. Auditist selgub, et lastekaitsetöö jaoks on võetud eraldi inimene vaid 38% omavalitsustel. Ülejäänutes teevad seda tööd sotsiaaltöötajad, kellel on täita lisaks mitmed teised ülesanded (tegelemine eakatega, puuetega inimestega jne). Seega jääb neil vähe aega perekondade korrapäraseks jälgimiseks ja nõustamiseks, mis kahandab võimalusi probleemide varaseks märkamiseks ja tagajärgede leevendamiseks. Laste ja perede arengukavas aastani 2020 on põhitähelepanu asetatud lastekaitsetöötajate erialaoskuste parandamisele, kuid selleks, et omavalitsustes töötaks lastekaitsetöötajaid vajalikul hulgal, häid abinõusid esitatud ei ole. Riigil on vaja suunata omavalitsustesse sihtotstarbelisi ressursse lastekaitsetöötajate juurde palkamiseks, kuna lastekaitsetöötajate hulga suurendamine on ülejäänud süsteemi toimimise eeltingimuseks.
Põhiosa laste heaolu ja hoolekannet mõjutavatest otsustustest tehakse omavalitsuste tasandil, seega sõltub laste heaolu ja hoolekanne (sh teenuste sisu, kvaliteet ja teenuse jõudmine abivajajani)  ennekõike  omavalitsuse kompetentsist ja süsteemsest tegevusest, omavalitsusjuhtide ja kohalike poliitikute hoiakutest ning omavalitsuse haldussuutlikkusest. Eelkõige piirab rahalise vahendite ja inimressursi vähesus väiksemates omavalitsustes teenuste arendamist ja uute, omavalitsuses mittepakutavate teenuste (sh lapsevanemaid toetavate, nt lepitusteenus, tugiisiku teenus, psühholoogiline nõustamine) väljatöötamist ja lapsi koolis toetavate teenuste (tugispetsialistid nagu logopeedid, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid) pakkumise suurendamist. Põhiseaduse § 28 alusel on lubamatu, et lapse sotsiaalsete põhiõiguste tagatus riigi eri piirkondades olulisel määral varieerub. Seega senisest enam on vaja riigil toetada kõikides piirkondades osutatavate teenuste kvaliteedi ja mitmekesisuse suurendamist. Vajalik on ka sisuline koostöö teenuste arendamisel omavalitsuste vahel, mis aitaks hoida kokku ressursse, parandada teenuste kvaliteeti ja tegeleda rohkem ennetustööga.

3. Andmete kogumine peab olema süsteemsem
Riigil puudub detailne ülevaade lastekaitsevaldkonnas toimuvast, sh ei ole riiklikul tasandil ülevaadet, kui palju inimesi täpselt tegeleb lastekaitse valdkonda puudutavate küsimustega. Kuigi laste arv on aastate jooksul vähenenud, on abivajavate laste arv tõusnud. Andmed ei kajasta põhjused, miks lapsed satuvad lastekaitsesüsteemi ega nende reaalset arvu, kuna andmete kogumine on ebaühtlane – mõningad andmed ilmuvad andmebaasi hilinemisega, osa andmeid ei ole ajakohased või ei koguta neid üldse. Kasutatavaid andmekogusid on liiga palju ning need ei ole tihti omavahel liidestatud, mille tulemusel toimub dubleerivat andmete kogumist. Info ei liigu lokaalsetest süsteemidest inimese elukoha vahetusega kaasa, mistõttu võib abivajajale teenuste osutamise jätkusuutlikkus katkeda. Puuduvad ka spetsiifilised mõõdikuid, millega mõõdetaks lastekaitse ja lastele suunatavate teenuste efektiivsust ja tulemuslikkust. Hoolimata asjaolust, et viimastel aastatel on läbiviidud varasemaga võrreldes oluliselt rohkem lapsi puudutavaid uuringuid, on riigil vaja pöörata suuremat tähelepanu riiklikult andmete süsteemsele kogumisele.

4.Puuetega ja psüühikahäiretega laste ebapiisav toetamine
Puuetega laste arv on Eestis pidevas tõusjoones, moodustades veidi enam kui 4% kõikidest lastest Eestis. Statistikaameti andmetel sai puudega laste toetusi 2014. aasta alguse seisuga kokku üle 9000 lapse, mis on 2700 lapse võrra rohkem kui 2009. aastal. Eesti Vabariigi Riigikogu ratifitseeris 21. märtsil 2012 ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, kuid siseriiklike õigusaktide rakendamine ei ole sageli konventsiooniga kooskõlas, kuna paljudel kohalikel omavalitsustel, kellele langeb vajalike sotsiaalteenuste pakkumisel peamine koormus, napib nii rahalisi vahendeid kui ka inimressurssi. Seetõttu on suured erinevused piirkonniti nii teenuste kättesaadavuses (sh teenuste osutamise mahus) kui ka puuetega lastele makstavas toetuse määras. See aga takistab puuetega laste õiguste täielikku teostamist.
Probleem on nii riigi ebapiisav tugi puuetega lapse hooldamisel kui ka kaasava hariduse täielikul rakendamisel. Praktikas ei suuda kohalikud omavalitsused tagada kõigile puudega lastele kohta tavalasteaias, samuti napib õpetajatele vajalikku tuge erivajadustega laste õpetamiseks (nt 2013. aastal oli tugispetsialisti koht loodud vaid 53% lasteaedades). Olukorras, kus erivajadustega laste arv koolis ja lasteaias kasvab, on mitmeid probleeme, mis kaasava hariduse teostumiseks vajavad kiiret lahendamist – nt haridusliku erivajaduse varajane märkamine, õigeaegne eripedagoogiline sekkumine, õpetajakoolitus, hariduslikud tugiteenused erivajadustega lastele ning füüsiline ligipääs. Koolilõpetajate määr puuetega laste seas on ülejäänud õpilastega võrreldes märkimisväärselt väike.
Uute diagnoositud psüühika- ja käitumishäirete arv lastel ja noorukitel on alates 2009. aastast olnud tõusvas trendis. Ka narkootiliste ainete kasutamisega seotud psüühikahäirete levimus on Eestis kõrgem kui Euroopas keskmiselt. Probleemiks on puudulik tagatus teenuste osas (sh rehabilitatsiooniteenused), seega riik peab pöörama suuremat tähelepanu puudega ja psüühikahäiretega lastele. Need lapsed vajavad teenuseid, mida kohalikud omavalitsused sageli ei suuda pakkuda või pakuvad üksnes piiratult (nt pere tugiisik, abiõpetaja, muudetud õppekava, väiksed klassid, abi õppimise juures jne), mistõttu nad osutuvad sageli tõrjutuks, kuna laps ja pere ei saa vajalikku toetust. Hoolimata asjaolust, et Eestis on lastel ja noortel psüühika- ja käitumishäirete arv pidevas tõusutrendis, ei ole maakonnakeskustest eemal elavatele inimestele psühhiaatrilise abi teenus piisavalt kättesaadav ning ka maakonnakeskustes pakutakse abi mahus, mis sageli ei kata vajadusi. Kõige probleemsem on lastepsühhiaatrilise abi kättesaadavus, mis puudub enamikus maakonnakeskustes. Ka esmatasandi psühholoogiline abi ei ole piisav (puuduvad nt vaimse tervise õed perearstikeskustes kui tugispetsialistid – psühholoogid lasteaias/koolis, eripedagoogid), mis omakorda tekitab pikad järjekorrad psühhiaatrite/lastepsühhiaatrite, logopeedide jt vaimse tervise teenuse osutajate vastuvõtule saamiseks.

5. Lapse parimad huvid ja osalusõigus
Praktikas takistab lapse õiguste kaitset spetsialistide ebapiisavad teadmised lapse parimatest huvidest. Uuringud näitavad, et suhtelisel suurel osal lapsi intervjueerivatest spetsialistidest ei ole piisavalt teoreetilisi teadmisi lapse õigustest ja neil on vähe praktilisi oskusi lapse intervjueerimiseks, lapsega kontakti saavutamiseks ning vestlemiseks.
Lapsed saavad infot osalusõigusest ennekõike haridusasutustes ainetundide raames. Samas sõltub lapse õiguste tutvustamine tihti konkreetse õpetaja suvast ja teadlikkuse tasemest. MTÜ Lastekaitse Liit viis 2012-2015 nii eesti kui vene emakeelega laste hulgas läbi laiaulatuslikud küsitlused laste osalemisest ja kaasamisest omavalitsuse, kooli ja perekonna tasandil, millest nähtub laste soov osaleda aktiivemalt otsustusprotsessides erinevates keskkondades. Uuringutest selguvad järgmised probleemid: vähene laste ja noorte kaasamine riiklike aruannete koostamisse, ebapiisav tähelepanu vene emakeelega ja erivajadustega laste teadlikkuse tõstmisele osalusõigusest ja kaasamisele, vähene praktika lastele nende arvamusega arvestamise tagasisidestamisel, puudulikud laste osalust edendavad juhendid erinevatel tasanditel. Vaatamata positiivsetele edasiminekutele (näiteks muudeti EV Põhiseadust, millega langetati kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisiga 18. eluaastalt 16. eluaastale) ei tunne lapsed sageli, et nende arvamusel on riigi tasandil mõju. Riigil on senisest enam vaja koolitada laste ja noortega kokkupuutuvaid spetsialiste lapse õiguste osas, sh lapse parima huvide kontseptsioonist ja osalusõiguse aspektidest lähtuvalt. Samuti on vaja pöörata rohkem tähelepanu sotsiaalselt tõrjutud laste ning vähemate võimalustega laste kaasamisele.

TÄIENDAV INFO:
ÜRO Lapse õiguste konventsiooni täiendav aruanne (Eesti valitsusväliste organisatsioonide täiendused, kommentaarid ja ettepanekud) (2015) on kättesaadav siit
Eesti Vabariigi kolmas ja neljas perioodiline aruanne ÜRO Lapse õiguste konventsiooni täitmise kohta (2014) on kättesaadav siit
Õiguskantsleri raport ÜRO lapse õiguste konventsiooni täitmisest Eesti Vabariigi kolmanda ja neljanda perioodilise aruande kohta (2015)  on kättesaaav siit
Lapse õiguste komitee lõppjäreldused (2003) on kättesaadavad siit
Lapse õiguste konventsiooni mitteametlik tõlge on kättesaadav siit