Lapse õiguste kontseptsiooni ja instrumentide areng

1. Lapse õiguste kontseptsiooni arengu algus

 20. november 1989. aastal oli tähtis päev igale lapsele maailmas. Sel päeval võeti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peaassambleel vastu lapse õiguste konventsioon.

Lapsepõlve eristamine inimese elukaares toimus alles üsna hiljuti. Kuni keskaja lõpuni olid lapsed ühiskonnas nö nähtamatud. Huvi laste kui eristatava sotsiaalse rühma vastu hakati üles näitama alates 16. sajandist ratsionalismi mõjul. Valgustusaja progressiidee vaatevinklist hakati lastes nägema tulevikku, kuivõrd lapsed tulevaste täiskasvanutena pidid moodustama valgustatud ühiskonna.

19. sajandi lõpuks oli Lääne ühiskondades lapsepõlve eristamine ning laste tunnustamine omaette sotsiaalse rühmana väljakujunenud.

Esimesed lapsi ja nende elukorraldust käsitlevad seadused võeti vastu 19. sajandi lõpus/20. sajandi alguses.

20. sajandi jooksul kasvas arusaam laste vajadustest ning sellest, et lapsepõlvel kui sellisel on omaette väärtus. Mõisteti, et laste vajadused ei pruugi alati ühilduda vanemate ja hooldajate vajadustega. Tunnustati asjaolu, et lapsed ei ole vaid väikesed täiskasvanud, vaid iseseisvate huvide ja vajadustega indiviidid.

1923. aastal, esmakordselt ajaloos väljendas rahvusvahelise liikumise Save the Children asutaja Eglantyne Jebb vajadust määratleda teatud kindlad õigused, mis kuuluvad igale lapsele. Samal aastal võeti Save the Children`i assotsiatsiooni asutamiskoosolekul vastu lapse õiguste deklaratsioon ning aasta hiljem, 1924. aastal kiitis selle heaks tollal tegutsenud Rahvaste Liit oma 5. assambleel Genfis. Nimetatud deklaratsioon, mis on tuntuks saanud Genfi deklaratsiooni nime all, sedastas lapse õigused lihtsas keeles viie punktina.

2. 1924. aasta Genfi konventsioonist 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonini

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) asutamisega 1945. aastal algas aktiivne tegevus inimõiguste alaste dokumentide väljatöötamisel ja vastuvõtmisel. ÜRO poolt vastu võetud esimestes inimõiguste-alastes dokumentides sisalduvad inimõigused ja vabadused hõlmasid üldiste printsiipide tasemel ka lapsi, kuid nendes ei olnud piisavalt välja toodud need õigused, mis tagaksid laste üleskasvamise ja arengu. Nii suunasidki rahvusvahelised lastekaitseorganisatsioonid oma pingutused sellele, et ÜRO võtaks vastu laste õigusi täpselt määratleva dokumendi.

1959. aastal kiideti ÜRO peaassambleel heaks lapse õiguste deklaratsioon, mis oli teine otseselt lapse õigusi määratlev dokument 1924. aasta Genfi deklaratsiooni kõrval. 1959. aasta deklaratsiooni tähtsus seisneb selles, et selles püüti esmakordselt ajaloos täpselt kokku võtta ja kirjeldada lapse peamistel vajadustel põhinevaid õigusi. Genfi deklaratsioon käsitleb last kui õigussubjekti, kellele peab kaitsma, abistama jne. Sellega võrreldes on ÜRO deklaratsioonis toimunud muutus – last on tunnustatud õigussubjektina, kellel on õigus kasutada talle loomuomaselt kuuluvaid õigusi. Deklaratsioonis on printsiipidena määratletud 10 peamist lapse õigust.

Deklaratsioonid on oma olemuselt deklareerivad ning nad ei kohusta neis sisalduvaid põhimõtteid järgima. Riigid järgisid seda heast tahtest, kuid siduvat ja kohustavat jõudu 1959. aastal vastu võetud lapse õiguste deklaratsioonil ei olnud. Selleks, et tegelikkuses laste vajadused oleksid tagatud, oli vaja vastu võtta riike juriidiliselt siduv lapse õiguste-alane dokument.

3. ÜRO lapse õiguste konventsioon
 

1979. aastal moodustati ÜROs töögrupp, kelle ülesandeks sai lapse õigusi sätestava dokumendi e lapse õiguste konventsiooni väljatöötamine. Lapse õiguste konventsiooni koostamisel lähtuti põhimõttest, et ühiskonnal on kohustus tagada lapse põhiliste vajaduste rahuldamine ning pakkuda tuge lapse isiksuse, annete ja võimete arenguks. Konkreetsed kokkulepped miinimumstandardite osas sündisid aga vaevaliselt, sest töögruppi kuulusid erinevate riikide, rahvuste ja religioonide esindajad.

Pikkades vaidlustes saavutatud kompromisside tulemusena valmis 1989. aastal konventsiooni lõppversioon, mis  sama aasta 20. novembril ÜRO peaassambleel vastu võeti.

Lapse õiguste konventsioon sisaldab rahvusvaheliselt tunnustatud  õigusi, mis kuuluvad igale lapsele kogu maailmas alates lapse sünnihetkest kuni 18-aastaseks saamiseni. Konventsiooni artiklid sisaldavad nii lapse põhiõigusi ja -vabadusi kui ka poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi.

Konventsioon rõhutab lapsevanemate esmast tähtsust ja vastutust lapse kasvatamisel ja arendamisel ning seab konventsiooniga ühinenud riigile kohustuse osutada lapse vanematele selleks igakülgset abi ja toetust.

Konventsioon jaguneb tinglikult nelja osasse:

I   preambula, mis sätestab konventsiooni eesmärgi ja kujunemise konteksti;

II  artiklid 1 - 41, mis sätestavad lapse õigused ja juhised nende tagamiseks;

III  artiklid 42 - 45, mis sätestavad konventsiooni rakendamise ja järelevalve nõude;

IV   artiklid 46 - 54, mis sätestavad konventsiooniga ühinemise, reservatsioonide ja paranduste tegemise ja tühistamise tingimused.

ÜRO lapse õiguste komitee on rõhutanud, et konventsiooni artiklid on vastastikku sõltuvad ja tõlgendamisel lahutamatud ning nad ei ole omavahel hierarhilises suhtes. Samas on konventsiooni väljatöötamise töögrupp ning ÜRO lapse õiguste komitee rõhutanud nelja artiklit, milles väljenduvad konventsiooni põhiprintsiibid ning mida peab arvesse võtma iga konventsiooni artikli ellurakendamisel.

 Konventsiooni põhiprintsiibid

·        Kõik lapsed on võrdväärsed ning neil on õigus võrdsele kohtlemisele, konventsioonis sätestatud õigused kuuluvad igale lapsele (art 2).

·        Igas lapsi puudutavas ettevõtmises tuleb esikohale seada lapse huvid (art 3).

·        Igal lapsel on sünnipärane õigus elada, ellu jääda ning võimalikult maksimaalselt areneda (art 6).

·        Lapsel on õigus väljendada oma vaateid igas teda puudutavas küsimuses ning tal on õigus oma arvamuse ärakuulamisele. 

4. Lapse õiguste konventsiooni põhimõtete teostamine

Konventsiooniga ühinenud riik võtab endale kohustuse selles sätestatud õigused reaalselt lastele tagada. Seda nii seadusandval tasandil kui ka reaalselt igapäevaelus. Lapse õiguste komitee, mis lapse õiguste konventsiooni artikli 43 kohaselt on konventsiooni täitmise järelevalveorgan, on välja töötanud soovituslikud seadusandlikud ja halduslikud meetmed, mida riigid peaksid rakendama, tagamaks lastele konventsioonis sätestatud õigused. Sõltuvalt riigi majanduslikust olukorrast ei ole alati võimalik kõiki meetmeid täies ulatuses rakendada, samas peab aga riik järjekindlalt selles suunas tegutsema ning kasutama maksimaalselt olemasolevaid ressursse.

Konventsiooni nõuete teostamiseks on vajalik siseriiklik ja rahvusvaheline koostöö, mille tähtsust on rõhutatud konventsiooni artiklis 4: "………majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste osas näevad osalisriigid ette olemasolevate võimaluste maksimaalse ärakasutamise, vajaduse korral rahvusvahelise koostöö kaudu".

Järelevalve lapse õiguste konventsiooni nõuete täitmise üle

Lapse õiguste konventsiooni artikli 43 alusel sätestatakse lapse õiguste komitee loomine, kelle ülesandeks on konventsioonis ettenähtud kohustuste täitmise jälgimine.

Alates 2003. aasta veebruarist kuulub komiteesse 18 spetsialisti, kes on valitud konventsiooniga ühinenud riikide esitatud kandidaatide seast. Iga osalisriik võib nimetada ühe kandidaadi ning valimine toimub salajasel hääletusel.

Lapse õiguste komitee jälgib konventsiooni nõuete täitmist osalisriikide esitatud raportite kaudu. Konventsiooni artikkel 44 kohustab: "… osalisriiki esitama komiteele ÜRO peasekretäri kaudu ettekanded riigi poolt rakendatud abinõudest konventsioonis tunnustatud õiguste realiseerimiseks ning edusammudest nende õiguste kasutamisel: a) kahe aasta jooksul alates konventsiooni jõustumisest kõnealuse osalisriigi jaoks; b) edaspidi iga viie aasta jooksul.".

5. Lapse õigused Eesti õigusaktides

Eesti Vabariik ühines ÜRO lapse õiguste konventsiooniga 1991. aastal ning samal aastal konventsioon ka jõustus.

Eesti seadusandluses on lapse õigused sätestatud põhiseaduses ning teistes seadusandlikes aktides.

Eesti Vabariigi põhiseadus reguleerib lapse ja ühiskonna suhteid perekonna ja täiskasvanu kaudu. Põhiseadus sätestab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all ning seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise kaitse all (põhiseadus §27, 28).

1992. aastal, pärast ÜRO lapse õiguste konventsiooniga ühinemist võeti vastu Eesti Vabariigi lastekaitse seadus, mis on esimene otseselt lapsi puudutav ja neile suunatud seadus Eesti ajaloos. Lastekaitse seaduse väljatöötamine oli paljuski initsieeritud Eesti ühinemisest ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. Lastekaitse seadus sätestab rahvusvaheliselt tunnustatud lapse õigused, vabadused ja nende kaitse ning lisaks sätestab ka lapse kohustused. Tänaseks päevaks on lastekaitse seaduse vähene regulatiivsus tinginud vajaduse uue, täiendatud seaduse koostamiseks.

Lisaks lastekaitse seadusele reguleerivad lapse õigussuhteid vanemate ja ühiskonnaga paljud muud õigusaktid: perekonnaseadus, sotsiaalhoolekande seadus, haridusseadus, koolieelse lasteasutuse seadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuste seadus, huvialakooli seadus, noorsootöö seadus, alaealiste mõjutusvahendite seadus, karistusseadustik jne.

Laste elu ja heaolu tagamiseks ei piisa ainult lapse õiguste sätestamisest õigusaktides, vaid nende reaalsest teostamisest. Teiste oluliste meetmete seas on väga oluline lapse õiguste alased teadmised täiskasvanutel ja lastel.

Esmased teadmised lapse õigustest jõuavad lasteni täiskasvanute kaudu. Teavitades last tema õigustest, tuleb selgitada ka õiguste kasutamisest tulenevat vastutust – oma õigusi kasutades tuleb alati austada teiste inimeste õigusi.