TEEJUHT/ABIMEES PEREDELE LAHUTUSE JA LAHKUMINEKU MAASTIKUL

SUHETE LÕPP – KURBUSE, LEINA JA KAOTUSE AEG

Abielu- või kooselu lõppemine on seotud kaotuse- ja leinatunnetega.
Seda, mil määral keegi neid tundeid tunneb, ei saa ennustada – see oleneb suhte kestusest, tekkinud probleemide kestusest, elukogemusest, tunnete sügavusest suhtes ning veel paljudest muudest faktoritest. Mõni kogeb neid tundeid vähesel määral ja lühikese aja jooksul, teine võib jääda oma kurbuse ja leinaga nädalaiks, isegi kuudeks. Teadlased on välja arvestanud, et leinatunnetest taastumine ja uue olukorraga kohanemine võib võtta aega kuni kaks aastat.

Miks tunnen end füüsiliselt kehvasti?

Seetõttu, et:
• lein ja kurbus toob kaasa energiataseme languse - tunned end väsinuna, „tühjana“ ning võimetuna toime tulema isegi kergemate ülesannete lahendamisega
• sinu keha võib käituda tavapärasest erinevalt – söögiisu võib muutuda, tekivad unehäired, käed võivad hakata higistama ja osadel inimestel võivad tekkida hingamisraskused, näiteks õhupuuduse tunne

Vahest tunnen, et lähen hulluks – kas see on normaalne?

Jah,
• Sa võid tunda, et ei suuda millelegi keskenduda, ja kuna oled tasakaalust väljas, ärritud iga pisima asja peale. Võib vallanduda kahtlus, et ei suuda enam kontrollida oma elu (nagu läheksid „hulluks“)
• Sind on vallutanud erinevad emotsioonid ning nende kontrollimine on raske: võivad esineda süütunded, osa tunnevad tühjust hinges või ollakse „üle ujutatud“ hoopis vihatunnetest

Ma tahan, et asjad oleksid läinud teisiti

• pole üldse ebatavaline mõelda ikka ja jälle, mida oleksid saanud või võinud teha, et lahkuminekut ära hoida. „Kui ainult....“, „Ma oleksin võinud...“ mõtted näitavad, et oled haaratud süütunnetest
• võid tunda end sel perioodil depressiivsena, nagu oleks kogu Sinu elu kaotanud mõtte. Sellisel hetkel tunned end väga üksildase ning isoleerituna

Mida ma peaksin tegema?

• Sa võiksid näiteks küsida abi kelleltki, et oma tunnetest rääkida – sõpradelt, sugulastelt - kelleltki, keda Sa saad usaldada. Abi võid küsida ka mõnelt spetsialistilt. Oluline on, et Sa ei jääks oma tunnetega üksi
• hoia kinni oma igapäevaelu rutiinist ja tegevustest – püüa end haarata tegevustega, aga anna endale rohkelt aega ka puhkuseks, kuna kurvad sündmused „neelavad“ energiat
• hea on võimalus liituda mõne tugigrupiga, kuhu on koondunud sarnase  olukorra üle elanud inimesed

Pea meeles!

• kohanemine kaotusvaluga võtab aega, igaühel kulub selleks oma aeg. Leinaga toimetulek võib võtta aega kuni kaks aastat! Puhkusereisid, tähtpäevad, filmid - kõik, mis meenutavad endise kaasaga ühiseid ettevõtmisi või külastatud paiku, võivad taas vallandada valusad mälestused

ME HAKKAME ABIKAASAGA LAHKU MINEMA, AGA MIDA JA KUIDAS ME RÄÄGIME SELLEST OMA LASTELE?

Ei ole olemas lapsevanemaid, kes tahaks oma lapsi kurvastada - nii tunnevad ilmselt ka vanemad, kes peavad rääkima oma lastele kurba uudist lahkumineku kohta. Ometi vajavad lapsed just seda, et teie, nende vanemad, selle informatsiooni neile edastaksite. Loomulikult tahavad lapsed kuulda ka seda, et olete alati, ka pärast lahku elama asumist, nende jaoks olemas.

Esimene soovitus – ärge rääkige lastele lahkumineku või teise vanema ärakolimise kuupäevast enne, kui olete selle lõplikult otsutanud. Lastel on väga raske kohaneda ebamääraste otsustega selle kohta, mis ning millal toimuma hakkab. Teie ebakindlus vähendab lastes vaid turvatunnet.

Rääkimine oma lastele vanemate lahutusest või lahku elama asumisest on tegelikkuses kõige raskem osa kogu lahkumineku protsessis. Ükskõik, mis vanuses teie laps ka ei ole – ta tajub teie omavahelist pinget, kurbust ning viha. See muudab neid ülitundlikuks kõige suhtes, mida nad kuulevad ja näevad. Isegi väikelapsed näevad kurbust oma vanemate silmis ning kuulevad teistsugust hääletooni. Lapsele on hirmutav tajuda, et miski on tema perekonnas juhtumas, eriti kui mitte keegi sellest ei räägi.

Paljud vanemad üritavad oma lapsi „säästa“ kurbadest uudistest, mõtlemata sellele, kuidas vanemate vaikimine ja elumuutused lapsi tegelikult mõjutavad. Kui lastele informatsiooni ei jagata, nendega ei räägita, üritab laps täita „tühjad kohad“ oma fantaasiaga. Tavaliselt on lapse fanataasia mitu korda hullem, kui reaalsus ise. Lapsed suudavad tõega paremini toime tulla, kui seda räägib keegi, keda nad tunnevad ning usaldavad. Kui nad kuulevad sellest aga kusagilt mujalt, tunnevad nad end reedetuna omaenda perekonna poolt ning kaotavad usalduse teie vastu.

Kuidas me saame end selle tõe rääkimiseks ette valmistada?

• Tööta enda jaoks läbi eelkõige murettekitavamad küsimused:
a) kas tunned end süüdi või ärevana?
b) kas tunned end reedetu ja mahajäetuna või on lahkuminek Sulle hoopis kergenduseks?
c) kas süüdistad partnerit ja tahad talle „kätte maksta“?
d) kas tunned muret, et võid iga hetk nutma puhkeda?
e) kas Sul on ootused selle suhtes, kuidas lapsed võiksid uudisele reageerida?

• Aruta oma partneriga, mida ja kuidas te saate oma lastele öelda
• Aruta oma partneriga, kuidas Sina võid tõenäoliselt reageerida laste reaktsioonile
• Leppige kokku, et te ei hakka laste juuresolekul omavahel vaidlema

 Millal me peaksime sellest uudisest oma lastele rääkima?

• Ära räägi lastele lahutusest enne, kui teie enda otsus on kindel. Lastel on raske tulla toime ebamäärasusega ja teadmatusega selle kohta, mis toimuma hakkab.

• Vali põhjalikult aega, millal oma lastele sellest rääkida – enamus lapsi mäletavad seda hetke kogu ülejäänud elu.
 
• Valige aeg, kus keegi ei pea kellaajaliselt kiirustama ja saate olla oma lastele vajadusel toeks.

• Leidke sobiv koht, kus jutuajamine toimub. See peaks olema laste jaoks võimalikult tuttav ja kodune ning vaba igasugustest muudest häirijatest.
 
• Loo vastav õhkkond ja meeleolu, kus lapsed saaksid end tunda turvaliselt ning jagada oma mõtteid ja tundeid.

• Vastavalt vanusele vajab iga laps erinevalt aega kurva uudisega kohanemiseks, kuid paar–kolm nädalat enne lahkukolimist peaks teade kindlasti nendeni jõudma. Suuremad lapsed vajavad enam aega.

Kes meist peaks lapsi informeerima?

• Kui vähegi võimalik – rääkige oma lastega ühiselt. Laste jaoks on väga oluline kuulda sama informatsiooni mõlemalt vanemalt.
 
• Järgmiste päevade jooksul räägi sellest veelkord iga lapsega individuaalselt ja anna neile aega uudisega kohanemiseks ja oma tunnetest Sinuga/teiega rääkimiseks.

Mis saab siis, kui meil ei ole võimalik koos lastele rääkida?

• Oluline on omavahel läbi arutada see, mida tahate lastele öelda ning loomulikult see, kumb teist ning millal räägib. Kui ühel vanematest ei olegi võimalik juures viibida, kui uudisest teatatakse, siis lapsed soovivad kuulda sõnumit ka teiselt vanemalt. Et lastes mitte segadust tekitada, peab informatsioon olema samasugune. Leppige selles omavahel kokku.

• Kui mõlemad teist on lastele uudist teatamas, siis kindlasti ärge süüdistage ega kritiseerige teist vanemat!

Mida me peaksime lastele ütlema?

• Tea, et oled lastele rääkimas väga valusat uudist. Vastutustundliku lapsevanemana väljenda end rahulikult ja selgelt kogu vestluse jooksul.
 
• Kõik negatiivsed kommentaarid, süüdistused ja muud teise vanema mainet kahjustavad väited  peavad olulise info edastamisest välja jääma. Kui laps küsib küsimusi teise vanema (näiteks isa) kohta, kes on kodust lahkunud, peaks ema vastama, et ei saa rääkida isa eest ning lisama, et isa räägib temaga sel teemal ise. Kui lapsel ei olegi võimalik teise vanemaga kohtuda, peab lapsega koos elav vanem  sellegipoolest vältima teise kritiseerimist ning tema eest rääkimist.
• Kui laps küsib, mis juhtus teie abieluga, vasta tema küsimustele arusaadavalt, vastavalt lapse vanusele. Loomulikult soovib ta kuulda võimalikult tõest ja kindlasti mitte teist vanemat süüdistavat infot. Näiteks võib lapsele öelda:“Me oleme sinu isa/emaga arenenud erinevates suundades ning leiame, et meil on koos raske elada. Me arvame, et eraldi elades saame omavahel paremini suhelda ja sinu eest hoolitseda. Ja me mõlemad armastame sind“.
• Kui vanemate omavahelistes suhetes on olnud vägivaldsust või on esinenud sõltuvuskäitumist, tuleks nendel teemadel lastega rääkida väga ettevaatlikult. Neid käitumisviise võib seostada emotsionaalse haigusega, näiteks: „Sinu isa lõi mind, kuna ta on hingelt haige“. Tea, et lastele teeb väga haiget kuulda negatiivseid asju oma teise vanema kohta!
• Lastele tuleb korduvalt kinnitada, et lähete lahku vaid teie ning lapsed ei ole lahkuminekus kuidagi süüdi. Lastel on vaja kuulda, et te mõlemad armastate neid jätkuvalt.
Eriti nooremad lapsed, kelle arvates pöörleb maailm ümber nende, võivad hakata mõtlema, et kui nad oleksid õppinud koolis paremini või kuulanud rohkem oma vanemate sõna, koristanud oma tuba, mitte tülitsenud õe/vennaga vms, siis ei oleks vanemad lahku läinud või üks vanematest kodust lahkuma pidanud. Lapsed tahavad uskuda, et vanemad on perfektsed ja selliseid asju nende perekonnas juhtuda ei saa. Ja kuna nad usuvad, et nende vanemad vigu ei tee, süüdistavad nad juhtunus endid.
• Kogu vestlust võite alustada mingi tõsiasjaga, mida lapsed on ehk märganud, näiteks näinud nutmist või pannud tähele magamist eraldi magamistubades. Kui vestlus siduda lastele juba teadaoleva faktiga, tekib neil juhtunuga selgem side.
• Jälgi, et Sinu lapsed saaksid aru mõistest „lahutus“.

Kas on veel midagi, mida peaksime teadma või millest oma lastega rääkima?

• Räägi lastele, kui kahju teil on, et peate neid kurvastama.

• Väljenda end võimalikult täpselt ja kindlalt, kui räägid lastele tulevasest elukorraldusest, eriti neid puudutavates asjades. Ütle, et annad neile teada kõigist muutustest ja plaanidest.

• Julgusta lapsi küsima küsimusi. Kui nad esitavadki küsimuse, mis on liiga isiklik või haigettegev kohe vastamiseks, palu neilt aega selle vastamiseks. Aga vasta siis hiljem kindlasti!

•  Kinnita oma lastele, et oled alati nende jaoks olemas, kui nad tahavad rääkida. Julgusta neid rääkima oma tunnetest ja arutama juhtunu üle. Kuula neid!

• Kui näed, et laps vajab lisaabi, julgusta teda ühinema mõne tugigrupiga või soovita kohtuda nõustajaga. Siin saad ka ise olla ka eeskujuks.

• Laps võib leida usaldusisiku ka väljaspool perekonda – on hea, kui tead, kas sellest inimesest võiks olla lapsele abi (näiteks võib see olla vanavanem), aga ta võib end siduda ka mõne halva eeskujuga. Lapsed leiavad sellel haavataval perioodil kergesti inimesi, kes näivad neid mõistvat, kuid pole alati ausate kavatsustega.

Mis juhtub, kui ma puhken nutma laste juuresolekul?

• On täiesti normaalne, et tunned end sel perioodil kurvana. Lapsed näevad, kuidas Sa leinad ning väljendad kurbust ka siis, kui üritad näida rahulik ja asjalik. Kurbust ei pea varjama – see on loomulik reaktsioon lahkuminekule. Nähes Sinu kurbust julgevad lapsed ka oma kurbust väljendada.
• Kurbus võib tekitada ka vihatundeid. Tunne see ära, märka selle tekkimist oma lastel ja aita neil oma viha väljendada.

Milliseid reaktsioone võime oma lastelt oodata uudisele lahutuse kohta?

• Iga laps reageerib erinevalt: osa võtavad seda kergemalt, osa raskemalt ning mõnedes lastes võib see uudis tekitada tõelise usaldamatuse ja vihatunded.
• Mõni laps võib kuuldud uudise peale väljendada oma kurbust ja pahameelt, aga mõni kuulutab: „Mul ükskõik“, mis ei tähenda sugugi hoolimatust. Anna lastele aega informatsiooni „seedimiseks“, sellega kohanemiseks ning oma tunnete väljendamiseks.
• Ei ole olemas ühtegi kindlat mudelit, kuidas laps võib uudisele reageerida –oluline on see, et oled oma lapse jaoks olemas, et ta saaks tundeid just omal moel väljendada.

 Kellele peaksin ma veel sellest sündmusest rääkima?

On väga oluline, et klassijuhataja koolis, lapsehoidja või muu lapse jaoks oluline isik oleks sündmustest ja lapse võimalikest reaktsioonidest informeeritud – nõnda saavad ka nemad olla teie lapsele toeks.

 KUIDAS LAPSED REAGEERIVAD OMA VANEMATE LAHUTUSELE VÕI LAHKUMINEKULE

Lahkuminekud on traumaatilised sündmused, mis tunduvad olevat küll vaid täiskasvanute probleem, kuid ometi on sellel tohutu mõju ka lastele. Lapsed leinavad täpselt samamoodi, nagu nende vanemadki. Kurbus ja leinatunded on loomulik reaktsioon muutusele või inimesele, kellest nad on pidanud lahkuma. Et lapsed tuleksid toime oma leinaga, peavad nad tundma, et neist hoolitakse ning neid toetatakse- neile on vaja kedagi, kellega nad saaksid rääkida oma tunnetest ning tunda end turvaliselt.

Laste toimetulek oma tunnetega vanemate lahkumineku ajal või järel sõltub paljudest teguritest – laste vanusest, soost, isiksuse tüübist, toetajate võrgustikust – kuid kõige peamiselt – sellest, kuidas nende vanemad tulevad toime oma probleemide ja konfliktide lahendamisega ning kuivõrd on nad olemas oma laste jaoks. Laste kohanemine vanemate lahutusega on otseselt seotud sellega, millisel määral on vanemad valmis neid toetama, objektiivset infot jagama ning milliseks kujunevad laste edaspidised suhted eraldi elama asunud vanemaga.   

Vanemad, kes tulevad ise toime oma konfliktide ning eriarvamuste lahendamisega, ei haara lapsi omavahelistesse vaidlustesse ega kasuta neid teise osapoole mõjutamiseks, on lastele parimateks turvalisuse pakkujateks.  Mitmed uuringud on näidanud, et kõrge konfliktsusega peredest pärit lapsed on ka ise raskustes oma elu ning suhete korraldamisel.

Toome välja mõningad laste tüüpilised reaktsioonid sõltuvalt nende vanuseastmest ning jagame üldisi näpunäiteid, kuidas vanemad saaksid neid sel raskel perioodil aidata.

Vajadused ja emotsioonid millega vanem peaks arvestama
• igapäevaste vajaduste rahuldamine, hoolitsus, turvatunne
• lähedusvajadus oma peamise hooldajaga
• võimalikult stabiilse igapäevaelu rutiini jätkumine

Võimalikud reaktsioonid

• rahutus ja unega seotud häired
• muutused toitumisharjumustes
• hooldaja külge klammerdumine

Kuidas vanemad saavad oma last aidata?

• Tagada järjepidevus, igapäevarutiin ja lapse elementaarsete vajaduste rahuldamine
• hoida kodune „õhustik“ rahulik ja võimalikult sõbralik
• minimaalne lahusolek peamisest hooldajast
• kohandada elustiil lapse vajadustest lähtuvaks

Vajadused ja emotsioonid millega vanem peaks arvestama

• hirm kaotada peamise hooldaja armastus
• kohanemisraskused, kui muutusi on korraga liiga palju
• märkavad ja tõlgendavad ka mitteverbaalseid väljendusi (kurba või vihast nägu, masendunud olekut, ärritunud hääletooni jne.)
• koduga ning perega seonduv on väga oluline, hakkavad märkama, kui keegi nende elust on puudu
• on võimetud väljendama oma tundeid, aga „elavad“ oma tunded välja nutu ja häiritud käitumisega
• segadus, kui elustiili on tulnud muutused

Võimalikud reaktsioonid

• ärrituvus ja ärevustunded
• pidev rahutusseisund ja rahulolematus kõigega
• tavalisest enam lähedusvajadust ja tähelepanuvajadust, hooldaja vastu „naaldumine“
• sagedased küsimused kodust lahkunud vanema kohta (nt. sama küsimuse pidev kordamine)
• füüsiline agressioon: löömine, hammustamine, jonnimine

Kuidas vanemad saavad oma last aidata?

• anda talle võimalikut palju tähelepanu läbi kallistuste ja hellituste
• võimalikult minimaalne lahusolek peamisest hooldajast
• säilitada igapäevaelurutiin
• lihtne eakohane ning positiivse alatooniga seletus teise vanema lahkumise kohta
• võimalikult sagedased ja positiivselt meelestatud suhted eraldielava vanemaga

3 – 6 eluaastat

Vajadused, millega vanem peaks arvestama

• hakkavad märkama, et nad on teistest erinevad
• enesekesksed
• märkavad, et keegi on nende perekonnast puudu
• usuvad, et nemad suudavad kontrollida teiste käitumist
• vajadus end identifitseerida vastassugupoolest vanemaga
• hirmud hülgamise ees
• süütunded, et tema pärast on teine vanem lahkunud
• emotsionaalsed vajadused seoses eraldielava vanemaga

Võimalikud reaktsioonid

• neil on fantaasiad eraldielava vanema kojunaasmise kohta
• käitumises võib täheldada taandarengu ilminguid: voodimärgamine, pöidlaimemine, koogamine vm.
• ärrituvuse tõus ja ärevus
• agressioon ja vaenulikkuse väljendused
• sagedased nutuhood

Kuidas vanemad saavad oma last aidata?

• jagada võimalikult palju tähelepanu
• luua turvatunnet - veeta võimalikult palju aega koos ning jagada hellitusi ning muid kiindumusväljendusi
• anda eakohaseid seletusi muutunud olukorrast
• õpetada talle, kuidas ta saaks oma agressiooni ja vaenulikkuse tundeid väljendada sobival moel
• kinnitada talle oma armastust ja seletada, et mitte tema pärast ei ole vanemad lahus
• võimalikult sagedased koosviibimised eraldielava vanemaga

7 – 10 eluaastat

Vajadused ja emotsioonid millega vanem peaks arvestama

• hirmud tuleviku suhtes: muretsemine raha pärast, toidu pärast, oma vanema pärast, turva- ja kodutunde pärast
• tunneb piinlikkust, et tema perekond on teiste omast erinev
• lojaalsuskonfliktid

Võimalikud reaktsioonid

• kurbuseväljendused, sagedased nutuhood ja teistest eemaletõmbumine
• lootus, et vanemad kolivad taas kokku
• halvenenud õppeedukus või toimetulek koolis
• konfliktid sõpradega
• vihahood ning süüdistused kummagi vanema suhtes – kellega elab või kes külastab
• probleemid enese identifitseerimisel

Kuidas vanemad saavad oma last aidata?

• järjepidev kindlustunde ülesehitamine nii sõnade kui füüsiliste kiindumusväljendustega
• järjekindlus peamises igapäevarutiinis, lisaväärtuseks koosveedetud aeg
• rääkida lapse õpetajaga lapse muutunud käitumise põhjustest
• paluda vajadusel lisatuge lapse vanavanematelt, sugulastelt, pere sõpradelt
• õpetada last väljendama oma agressiooni sobival moel

11 – 13 eluaastat

Vajadused ja emotsioonid millega vanem peaks arvestama

• häbitunne, et tema perekond on teistest erinev
• lojaalsuskonfliktid
• enesehinnangu langus, identiteediprobleemid
• ebakindlus, turvatunde kadu, haavatavus
• depressiivsed seisundid
• ühe vanema eelistamine ja tunded vaid tema suhtes (seotud lojaalsuskonfliktiga)
• üksildustunded
• vajadus erinevate tegevuste järele, sõprade järele
• pidev tunnustuse otsimine
• tunnevad jõuetust oma elu korraldamisel

Võimalikud reaktsioonid

• mure hooldusküsimuste ja muude õiguste suhtes
• erinevad psühhosomaatilised häired – ebamäärased kõhu- ja peavalud
• eemaldumine huvitegevustest, spordist, sõpradest (seotud madala enesehinnanguga)
• ei tunne huvi oma õpitulemuste vastu, õpitegevuse langus
• täiuslikkuse taotlus, meeldimise soov (seotud madala enesehinnanguga)
• valetamine
• võimalik varastamine
• võimalik alkoholi või narkootiliste ainete tarbimine
• vaenulikkus ühe vanema suhtes (teise eelistamine)
• nõudlikkus vanemate suhtes, nõudlikkus selgituste järele
• võivad esineda ekstreemsed vihapursked, enesevigastused, et üritada toime tulla emotsionaalse valuga

Kuidas vanemad saavad oma last aidata?

• leida aeg lapse jaoks, vestluste jaoks
• vastata tema küsimustele ausalt
• tunnistada talle ka oma tundeid (last süüdistamata!), julgeda näidata oma leina ja õpetada lapsele, kuidas tema saaks tulla paremini toime oma tunnete väljendamisega
• otsida abi nõustajatelt/psühholoogidelt
• lubada lapsele mõningast vabadust ning otsustus- ja valikuvõimalusi
• muuta oma kodu nii koduseks kui võimalik – kohaks, kus on hea olla

14 – 20 eluaastat

Vajadused ja emotsioonid millega vanem peaks arvestama

• tunneb end olevat keset võitlusvälja
• väljendab käitumises, hoiakutes, suhtluses valdavalt negatiivsust
• sagedased tuju kõikumised ühest äärmusest teise
• pinges, stressis, kannatab liiga suure koormuse all
• tunne, et on hulluks minemas, kuid pingutab selleks, et tundeid ja segaduses olekut teiste eest varjata
• lojaalsuskonfliktid
• häbitunded vanemate seksuaalsuse pärast
• sõltuvuse/ sõltumatuse sisekonfliktid
• eelistab sõpru perekonnale
• ülitundlik kõige peres toimuva suhtes
• madal enesehinnang
• hirm, et vanem võiks haigestuda või ei suuda allesjäänud perekonda juhtida

Võimalikud reaktsioonid

• võimalik alkoholi või narkootikumide tarvitamine
• erinevate (sõprade-)gruppidega liitumine
• seksuaalse aktiivsuse tõus
• vähenenud huvi õpitulemuste vastu   
• võimalikud depressiivsuse hood / isoleerumine teistest
• vägivaldusus ja agressioon nii enese kui teiste vastu

Kuidas vanemad saavad oma last aidata?

• soovitada nõustamist, usaldusisikuga rääkimist
• näidata oma armastust ja väljendada muret
• hoida kinni igapäevarutiinist, kehtestada selged ning õiglased reeglid – käituda ise nende järgi ning nõuda lapselt nendest kinnipidamist
• leida aeg omavaheliseks suhtluseks ning ühisteks tegevusteks
• jagada võimalikult palju tähelepanu, tunnustada positiivset käitumist, toetada, kiita
• vajadusel palu sõprade-sugulaste abi ja toetust

Allpool on loetletud reaktsioonid, mis on normaalsed ja kaasnevad lastel ühe vanema kaotusega. Kui probleemid kestavad pikemat aega ning on väga intensiivsed, oleks hea nõu pidada mõne spetsialistiga:

Normaalsed reaktsioonid:
• laps on muutunud justkui tundetuks - on vaikne ja enesessetõmbunud
• keskendumisraskused                                        
• söömishäired – muutused söögiisus (ala- või liigsöömine)
• kergesti ärrituv, halvastiütlev
• psühhosomaatilised häired – ebamäärased pea- ja kõhuvalud
• šokile iseloomulikud reaktsioonid
• õpitulemuste langus, huvi puudus õpitulemuste vastu
• probleemid distsipliiniga

Probleemid, mis vajaksid sekkumist
• suured muutused söömisharjumustes (kalduvus anoreksiale või buliimiale)
• hirm magada üksi, hirmuunenäod
• täielik isoleerumine ning eraldumine teistest
• füüsiline agressioon ja vägivaldsus – nii enda, koduloomade kui kaasinimeste (ka ema/ isa) suhtes
• pikemaaegsed psühhosomaatilised häired
• juhtunu täielik eitamine – täielik keeldumine juhtunust rääkimast või ebatavalised käitumisviisid, nt. kohatud naeruhood
• koolist popitegemised, võimalik väljalangemine
• kriminogeensed teod, seadustega pahuksisseminek, grupitegevused
• alkoholi või narkootikumide tarvitamine
• kontrollimatu pidutsemine
• valimatu seksuaalne käitumine

TOIMETULEK STRESSIGA LAHUTUSE VÕI LAHKU ELAMA ASUMISE PUHUL

Mõned näpunäited stressiga toimetulekuks:

1. Võta ette samme probleemi lahendamiseks.

2. Õpi puhkama, õpi lõdvestumistehnikaid. Inimene, kes on väga stressis ja pinges, võib öelda, et ta ei suudagi puhata või lõdvestuda. On terve rida lõdvestumistehnikaid, mis aitavad seda teha. Üheks neist on näiteks hingamise korrigeerimine: hinga sügavalt sisse, välja hinga häälega (näiteks vilega) ja nõnda 10 korda järjest. Lase oma pinged õhuga välja.

3. Füüsiline aktiivsus on väga hea stressiga võitlemisel – mõõdukas spordi tegemine tõstab endorfiinitaset veres.

4. Tegele asjadega, mis Sulle on huvi pakkunud ja annavad positiivset energiat.
5. Räägi kellegagi, keda saad usaldada. Sellisel perioodil on enamasti raske otsida tuge või abi, ometi on see väga oluline.
6. Ole iseenese vastu aus. Võta vastutust oma tunnete ja vajaduste eest ning aita end ise. On täiesti normaalne, et sel perioodil tahetakse palju nutta.
 
7. Katsu reaalselt mõelda – mitte kogu elu ei ole ju ebaõnnestunud, vaid lahkumineku tõsiasi on see, mis on olukorda muutnud ja mille tõttu tunned end halvasti.
8. Vihatunne võib olla üheks tugevaimaks emotsiooniks lahkuminekuperioodi jooksul või vahetult pärast seda. See on loomulik reaktsioon. Luba endale olla vihane, aga leia sobilik (mitte teisi kahjustav) väljund, kuidas saad oma pingeid välja elada.
9. Soovitan Sul kõige raskemal perioodil vältida inimesi, kes tekitavad Sinus ärevust.

10. Sa ei saa end muuta meeldivaks kõigile inimestele, sest see nõuab lisaenergiat. Kuna lahutusejärgsel perioodil oled väga haavatav, on Sind kerge ka teiste poolt ära kasutada. On täiesti normaalne keelduda, öeldes „ei“ ja  tundmata süüd.
11. Täiesti normaalne on delegeerida vastutust teistele. Kindlasti on Sinu ümber ka inimesi, kes sooviksid Sind aidata, aga nad ei tea, kuidas. Kui sõbrad pakuvad abi – võta see vastu. Samas võivad sõbrad paluda ka Sinu abi – kui tead, et nad ei oota seda Sinult jätkuvalt, võib teiste aitamine tulla Sulle kasuks oma tunnetega toimetulekul.
12. Usu oma õigustesse, usu enda tugevusse.
13. Püüa keskenduda positiivsele Sinu elus.
14. Kui negatiivsed tunded võtavad võimust, ütle „stop! - selline olukord on vaid hetkeline“, katsu oma mõtted tasakaalu saada ja vaadata olukorrale „uue pilguga“.
15. Märka nauditavaid asju ja peatu hetkeks nende juures.
16. Katsu elu tasakaalu saada – ole hea nii enda kui teiste vastu.
17. Sea reaalsed eesmärgid ja järjesta need. Mõtle peensusteni läbi iga eesmärgi teostamise plaan. Tegutse oma eesmärkide saavutamise nimel.
Igaüks meist kogeb kriisiolukordi elu erinevate perioodidel – stressi võivad tekitada näiteks töökoha vahetus, isegi abiellumine või lapse sünd, kuid sedalaadi kriisid on ootuspärased ning selleks ollakse valmis. Lahutus või lahku elama asumine on enamasti seotud ootamatute olukordadega, mis toob kaasa sügava stressi ja mõjutab Sinu enesehinnangut. Väga oluline on sel perioodil hoolitseda enda eest! Stress on elu vältimatu osa, mis kaasneb alati muutustega. Kui tuled sellega hästi toime, rikastab see Sinu elu kogemuse võrra.

KUIDAS SAADA ABI LAHKUMINEKU AJAL?

Mis on pereteraapia ja perenõustamine
Paljude jaoks on need kaks mõistet äravahetamiseni sarnased, aga spetsialistide jaoks on neil erinev tähendus.

Peretraapia on psühhoteraapia haru, kus tegeldakse lähedussuhetega peres, et toetada arengut ja muutusi. Huvi on koondunud sellele, mis toimub inimeste vahel, mitte inimese sees.  Peresuhteid nähakse kui psühholoogilise tervise tähtsat faktorit. Pereprobleemid tulenevad pereliikmete vastastikusest mõjust, mitte ühe või teise pereliikme tegevusest. Pereteraapias uuritakse eelkõige seda, kuidas mõningad suhtlemismustrid säilitavad probleemi, mitte niipalju probleemi põhjust(ajat).

Pereteraapia on tulemuslik peredes, kus tegemist tõsiste psühholoogiliste häiretega (psühhoosid, sõltuvus-, söömisprobleemid), suhete- või arengukriisidega pereelus
(näiteks lahutus) või siis muu ravi või teraapia toetuseks.

Kohtumiste arv sõltub olukorrast, keskmiselt 5-20 seanssi.
Pereterapeut kohtub tavaliselt samaaegselt mitme pereliikmega, et aru saada, kuidas pereliikmed tajuvad omavahelisi suhteid, jälgides kohtumise käigus ka suhtlemismustreid, mis peegeldavad kodus toimuvat harjumuspärast omavahelist suhtlemist. Pereterapeut võib juhtida tähelepanu suhtlemisviisidele, mida pere ise pole märganud või pakkuda omalt poolt senistest erinevaid reageerimisviise teiste pereliikmete suhtes, mis võivad omakorda vallandada soodsaid muutusi laiemas peresüsteemis. Kasutatavad tehnikad on pärit mitmest valdkonnast ning nende valik sõltub kliendist.

Pereteraapia teoreetiline baas on kujunenud süsteemiteooriast, käitumisteraapiast ja kognitiivsest psühhoteraapiast. Pereteraapia jaguneb omakorda erinevateks koolkondadeks (süsteemne, strateegiline, lahenduskeskne).

Pereterapeutideks võivad välja õppida erineva haridusega spetsialistid (psühholoogid, sotsiaaltöötajad, arstid, nõustajad).

Perenõustamine on pereteraapiaga võrreldes enam suunatud probleemile ja lahendusele ning vähem kõrvalekalletele. Nõustamisel on rõhk infol, nõu ja soovituste andmisel kellegi poolt, keda peetakse eksperdiks vastavas käitumise valdkonnas. Seda võib kirjeldada ka kui suhet praktiku ja kliendi vahel, kus loov dialoog on “ravivahendiks”. Nõustamisel julgustatakse ka eneseabi kui muutuseressurssi kasutamist kliendile sobival määral.

Nõustamine on välja kasvanud humanistlikust ja kliendikesksest lähenemisest. Tegeldakse tavalises pereelus ettetulevate sotsiaalsete, kultuuriliste ja arengu küsimustega, aga ka füüsiliste, emotsionaalsete ja vaimsete häiretega. Kasutatakse erinevaid lähenemisviise (psühhodünaamilist, kognitiiv-käitumuslikku), kombineerides neid kliendi huvides.

Perenõustajal on vastav väljaõpe ning ta on omandanud märkimisväärsed teadmised ja asjatundlikkuse kindlas valdkonnas.
Perenõustamine on suhteliselt lühiaegne protsess, keskmiselt toimub 1-5 kohtumist.

Mis on perelepitus ehk mediatsioon?

Perelepitus on praktilisest vajadusest väljakasvanud iseseisev teenus abielulahutuste ja muude perekonfliktide valdkonnas. Lepitaja, kui erapooletu kolmas osapool, toetab partnereid läbirääkimistel vaidlusküsimuste üle, aidates neil mõista üksteise seisukohti ning vajadusi.  See on protsess, kus keskendutakse probleemide lahendamisele tulevikku vaadates ega otsita süüdlast või kirjeldata minevikus toimunud sündmusi. 
Pärast sobilike lahenduste leidmise aitab perelepitaja osapooltel sõlmida omavahelised kokkulepped.

Enamlevinud vaidlusküsimused perelepituses on:

• Laste hooldamise ning nende kasvatamisega seonduvad küsimused
• Laste majandusliku toetamisega seonduvad küsimused
• Laste elukoha ning muu elukorraldusega seonduvad küsimused pärast vanemate lahku kolimist
• Ühise kodu ja kinnisvaraga seonduvad küsimused pärast abielulahutust
• Kõikvõimalikud muud lahutuse või lahku elama asumisega seonduvad küsimused

Mis on lepitaja ehk mediaatori roll?

• pakkuda osapooltele turvaline ja neutraalne kohtumispaik
• kujundada turvaline  ja erapooletu õhkkond, kus mõlemad osapooled tunnevad end võrdselt aktsepteerituna
• juhtida lepitusprotsessi, suunates osapooli omavahelisele koostööle. Eelduseks tulemuslikule lepitusele on osapoolte usk ja soov olukorrale lahendus leida
• aidata osapooltel tulla toime raskete emotsionaalsete küsimustega, mis on tekitanud arusaamatusi omavahelises suhtes ning aidata mõista teineteise seisukohti
• aidata osapooltel leida lahendus, mis sobiks mõlemale

 Perelepitus ehk mediatsioon ei ole perenõustamine või juriidilist nõu andev teenus.

Kuidas perelepitus toimib?

Erialase ettevalmistusega lepitaja juhendab ja suunab konfliktis osapooli leidma lahendusi oma erimeelsustele.  Lepitaja on kogu lepitusprotsessi jooksul erapooletu. Kuna lahenduse leidmine oma olukorrale on osapoolte endi huvi, siis ei ole lepitajal õigust pakkuda oma lahendust. Lepitusprotsessi käigus toimuvad vestlused on konfidentsiaalsed. Osalemine on vabatahtlik ja selle kinnituseks peaksid mõlemad end ise kohtumisele registreerima.

Kui kaua võtab perelepituse protsess aega?

Olenevalt osapoolte koostöövalmidusest toimub kohtumisi keskmiselt kolm kuni kuus korda. Üldjuhul toimuvad kohtumised koos partneriga, kui lepitaja ei ole otsustanud esmesel kohtumisel teisiti. Mõnikord on kohtumine partneriga ühise laua taga pärast emotsionaalset erimeelsuste avaldamist raske ning nende paaride puhul kohtub lepitaja alguses kummagi osapoolega eraldi. Keskmiselt kestab individuaalne kohtumine üks tund ja ühiskohtumine ehk seanss poolteist tundi. 

Perelepituse tulemus
   
Enamasti lõpevad lepitusprotsessid kirjaliku kokkuleppega, kus on kirja pandud osapoolte omavahelised suusõnalised kokkulepped koos kõigi asjassepuutuvate detailidega. Kui kokkulepe on osaks juriidilisest lahutusprotsessist või soovivad osapooled ise kokkuleppe seadustada, võivad nad taotleda seaduslikku kinnitust.

Mis on kogu pere sessioon?

Kui lahku minna otsustanud paaril on raskusi oma laste informeerimisega, siis võib erandkorras pakkuda neile võimalust rääkida pere uuest elukorraldusest lepitaja juuresolekul ja toel. Lastele on aga parim, kui vanemad räägivad kurvast uudisest turvalises koduses õhkkonnas.

Mis kasu võiks olla lepitusteenusest?

• tegemist on konfidentsiaalse teenusega, kus osapooled saavad tunda end hinnangutevabalt ning turvaliselt
• osapooled saavutavad võrdväärse, mõlemaid osapooli rahuldava kokkuleppe
• koostöös ja mõlema osalusel vastuvõetud otsused on enam väärtuslikud ja teostatavad kui kolmanda isiku (kohtunik) langetatud otsus
• eduelamus kokkuleppe saavutamisel julgustab osapooli edaspidigi lahendama lahkarvamusi omavahelise läbirääkimise teel
• kibestumuse ja stressorite vähenemine
• lepitamine annab võimaluse inimestel endil võtta vastu otsuseid ning omada ise kontrolli otsuste täitmise üle
• osapooled jätkavad võrdväärsete vanematena koostööd oma laste kasvatamisel
• annab kogemuse lahendada erimeelsusi vanemlikul tasandil, kahjustamata oma laste psüühikat, nende vajadusi ning huve

VANEMA ROLL UUES OLUKORRAS

Mida kujutab endast hooldusplaan?

Isegi kui abielu/kooselu oma partneriga on läbi, jäädakse ometi oma lastele isaks ja emaks. Vanematena tuleb teha koostööd oma laste nimel ja suhelda edasi selleks, et paremini korraldada laste elu ning aidata neil sirguda täisväärtuslikeks inimesteks.

Uues olukorras vanemana tegutsemine ja käitumine peaks mõlemal olema põhjalikult läbi mõeldud. See on plaan, kus on kirjas, kuidas jagate vastutust laste eest hoolitsemisel, kuidas jagate aega lastega koosolemiseks, kuidas võtate vastu otsuseid laste heaolu või tervist puudutavates küsimustes ning kuidas saate mõlemad kõige paremini rahuldada oma laste vajadusi.
Plaanis saate ära märkida ka kõik kooliga seonduvad küsimused, näiteks, kas laps saab jätkata õpinguid samas koolis, kui ei, siis kuidas ta uude kooli saab, kes muretseb koolitarbed, kes osaleb lastevanemate koosolekul, suhtleb õpetajaga jne.
Plaani saate koostada ja omavahelisi kokkuleppeid sõlmida laste elukoha ja igapäevaeluga seonduvates küsimustes, nagu laste kodu, koduloomad,  huviringid, kellega koos ja kus lapsed puhkavad, kes annab lastele taskuraha jne. Pole olemas universaalset plaani, mis toimiks kõigi perede puhul - iga pere loob selle ise.

Milleks meil seda hooldusplaani tarvis on?
 
• selleks, et kindlustada oma lastele jätkuv stabiilne suhe mõlema vanemaga
• plaan aitab lastel orienteeruda, millal ja kus nad kohtuvad eraldielava vanemaga
• plaan struktureerib elukorraldust ja tekitab kindlustunde
• selgelt läbimõeldud plaan vähendab stressi ja konflikte

Mis kasu lapsed sellest peaksid saama?

• hästi toimiv plaan annab lastele kindlustunde, et vanemad kontrollivad olukorda, teevad ühiselt plaane nende elu suhtes ning võtavad vastu otsuseid nende heaks
• kui vanemad suhtlevad omavahel konstruktiivselt, kinnitab see lastele, et nad pole vanemate konfliktidesse kaasatud
• lapsed saavad kasvada normaalses arengukeskkonnas ilma ebakindluseta kummagi vanema suhtes, näiteks midagi varjates või teist vanemat „säästes“
• kõigi vajadusi arvestav elukorraldus tagab lastele turvatunde
• lapsed peaksid plaani koostamisel saama välja öelda oma arvamuse.

Kui lastega vestleb mõni spetsialist, et välja selgitada nende vajadusi või mõtteid seoses vanemate lahkuminekuga, ei tohi kindlasti lasta lastel valida vanemate vahel, kelle juurde jääda!

Kuidas võiks hooldusplaan meile kui vanematele kasulik olla?

• hooldusplaani koostamine aitab kaasa suhete taasloomisele või paremale suhtlemisele. Kokku saavad partnerid leppida kõiges – alates helistamiseks sobiva aja leidmisest, kõikvõimalikest korraldusküsimustest, kuni selleni, kuidas kaebuste või rahulolematustega toime tulla.
• hästi koostatud vanemana toimimise plaan peaks aitama paremini korraldada ka oma eraelu.
• hea plaan ja vanemate omavaheline sujuv kommunikatsioon ei võimalda ka lastel üht vanemat teise vastu ära kasutada - suuremad lapsed kipuvad segadust ära kasutama omakasust lähtuvalt.
• toimiva hooldusplaani väljatöötamisega annate oma lastele võimaluse armastada teid mõlemaid, ilma et nad peaksid muretsema lojaalsuse pärast.

Mida teha siis, kui lapsed ei taha teise, eemaloleva vanema juurde minna?

• katsuge koos partneriga läbi mõelda, mis on see, mis lapsi häirib ning tegutsege takistuste kõrvaldamiseks. Hea on lapsega rääkimine, eriti kui saate seda teha koos.
• Hoiduge seisukoha võtmisest teise vanema suhtes või tema süüdistamisest laste kuuldes
• ära reageeri „üle“, kui laps läheb kohtuma teise vanemaga
• võimalik, et mingi osa plaanist vajab ümber tegemist/ läbirääkimist
• kaalu nõustamise vajadust, nii endale kui lapsele/lastele.

Mida teha siis, kui ma ei ole rahul sellega, kuidas teine, eemalolev vanem laste eest hoolitseb?

Igal lapsevanemal on oma individuaalne viis laste eest hoolitsemiseks. Väga oluline on, kui kumbki teist saaks oma senitoiminud stiili jätkata - kui see ei kahjusta laste huve. Te ei saa nõuda teiselt vanemalt sarnast suhtlusstiili lastega, nagu ise kasutate või kontrollida teise vanema iga sammu – lapsed soovivad oma vanematega samasuguse kontakti jätkumist, nagu see senini on olnud.
Kui ilmnevad vanema hoolimatusest tingitud erinevused, näiteks pidev ajast mitte kinnipidamine või lastele sobimatute kohtade külastamine, asjakohatu käitumine laste juuresolekul, tuleks sellest kohe omavahel rääkida.

Jagatud hoolduse puhul:

Mida teha
• ole positiivne
• toeta teist lapsevanemat
• ole paindlik kokkulepetes
• ole avatud kokkulepeteks
• pea ise kokkulepetest kinni
• ole kindel, et lapsed oleksid õigel ajal valmis kohtumiseks teise vanemaga
• lähtu laste vajadustest ja soovidest

Väldi
• vaidlemist oma laste juuresolekul
• lastele pettumuse valmistamist
• hiljaksjäämist
• laste küsitlemist teise vanema elu, tegemiste ja suhete kohta
• teise vanema kritiseerimist
• lastele liiga suure võimu andmist – olukorda kontrollid Sina
• laste kaudu teise vanema manipuleerimist

Lastele on vaja, et vanemad suhtleksid omavahel võimalikult konstruktiivselt ja positiivselt ka peale lahkukolimist– see tagab normaalse ja terve arengu.

Näpunäited, kuidas aidata oma lastel paremini toime tulla vanemast lahkumineku emotsioonidega

• austa iga pereliiget
• jaga oma lastele võimalikult palju hellust. Laste fantaasiad ja lootused keerlevad selle ümber, et ühel päeval hakkavad tema vanemad taas koos elama. Et aidata neid oma fantaasiatega toime tulla, loo uusi peretraditsioone, uusi reegleid ning veeda võimalikult palju aega koos lastega
• ära klammerdu ise oma laste külge - see oht on vanemate lastega juhul, kui vanem tunneb end üksikuna. Lase lastel oma eluga edasi minna.
• Lastele ei pea kõike lubama ainult selleks, et nende heakskiitu pälvida – ütle oma lastele „ei“, kehtesta reeglid ja pea neist kinni. Lapsed tunnevad end turvalisemalt, kui reeglid on paigas, kuigi nad võivad nende vastu protestida.

Emotsionaalne side ja hoolimine on need faktorid, mis aitavad lastel lahutuse puhul kohaneda muutunud koduse olukorraga. Emotsionaalselt turvaline kasvukeskkond tagab laste normaalse arengu ka ühe vanemaga peres.

FINANTSKÜSIMUS LAHKU MINNES

Enamuse perede jaoks tähendab lahkuminek suurt majanduslikku kaost. Mõistliku ja õiglase, mõlema poolt aktsepteeritud lahenduse leidmine eeldab kummaltki osapoolelt täielikku ausust, avatust ning valmisolekut arutada oma majandusküsimusi. Sa vajad selget ülevaadet iseenda ja oma pere finantsolukorrast, et hinnata senist toimetulekut, edaspidiseid võimalusi ning väljaminekuid. Eelkõige tuleb mõelda oma laste vajadustele ning sellest lähtuvalt otsustada oma partneriga eluaseme, laste eluks ja ülalpidamiseks mõeldud toetuste ning muude väljaminekute küsimused.

Enamlevinud majandusküsimused, mida lepitaja abiga arutatakse:

• senine palk ja sissetulekud ehk reaalsed sissetulekud edaspidi
• kodu ja varaga seonduvad küsimused
• aktsiad ja muud fondid
• võlgadega seonduvad küsimused
• elu- ja muude kindlustuspoliisidega seonduvad väljaminekud
• pensioniga seonduvad küsimused
• enne abielu soetatud varaga seonduvad küsimused

Palga ja sissetulekuga seonduvad küsimused

Lahku minnes on esmasteks stressitekitavaks mõteteks „Kuidas ma tulevikus toime tulen, kui saan arvestada vaid enda sissetulekutega?“ „Kuidas suudan ma pakkuda oma lastele täisväärtuslikku elu – kas piisab selleks minu sissetulekutest?“
Lepitaja abil koostab kumbki partner põhjaliku ülevaate oma majanduslikust seisust – sissetulekutest ja väljaminekutest, mille alusel hakkate oma partneriga analüüsima ja hindama, milliseid summasid te kumbki oma toimetulekuks vajate ning millised on väljaminekud teie laste vajaduste rahuldamiseks.  

Koduga seonduvad küsimused

Sageli kerkiv küsimus on: „Kuidas me saame endile lubada tulevikus kahte kodu?“ Valusaks probleemiks on osutunud ka küsimus, kes jääb elama senisesse koju.
Lepitaja abil on võimalik arutada kõigi võimaluste üle ja teha eelkõige laste vajadustest lähtuvalt parimad otsused.
Järgmisteks teemad on seejärel: „Kuidas jagame omavahel seda vara, mis meil juba on?“, „Millised on meie koduga seonduvad arved ja muud väljaminekud?

Aktsiad, fondid ja võlad

Koostades oma isiklikku majandusaruannet, palutakse teil ära märkida ka see, milliseid aktsiaid te omate ning kui palju ja mida kellelegi võlgnete. Isiklikust omandist võib näiteks sõltuda lahendus küsimusele, kas saate omada kahte kodu. Kui soovite, siis saate lepitusprotsessi jooksul arutada küsimusi võlgnevuste kohta ning teha plaani, kuidas kõige kiiremini ja paremini oma võlad tasuda.
Samuti on teil võimalus arutada ka kindlustustega seotud küsimusi – näiteks kuidas käib laste elukindlustuse, kodukindlustuse ja muude kindlustusmaksete tasumine.

Pension ja sotsiaalkindlustused

Lepitusseansil on hea arutada oma paarilisega läbi pensioni ja sotsiaalkindlustusega seonduvad küsimused – näiteks laste toetamine sel juhul, kui pension või sotsiaaltoetus on alla elatusmiinimumi (on erialasid, kus pension määratakse varases nooruses, samuti on vanemaid, kes elavad sotsiaalabist, näiteks puudega vanemad).

Finants- ja kinnisvaraküsimusi oleks hea arutada paralleelselt ka mõne advokaadi või juristiga, et saada seadustega kooskõlas pilt oma õiguste ja kohustuste osas. See kergendaks tunduvalt teie omavahelist arutelu ning otsuste vastuvõtmist lepitusseansil.

Kui tunned, et vajad juriidilist nõu sotsiaalabi, maksude või muu finantsküsimustega seonduva kohta, saab lepitaja anda soovitusi, kelle poole pöörduda.

Väikelapseiga - 18 elukuud kuni 2 aastat

Seminar „Antisotsaalne – ja kiusamiskäitumine – sekkumine, ennetamine“ Kuressaares

Seminari ettekanded: Kava        Kaja Puck  Urmas Lehtsalu  Ritha Malstrom  Kuressaare Pohikool  Merit Lage Lia Hanso

Lastekaitse Liit korraldab

13. septembril 2007.a
Seminari  „Antisotsiaalne- ja kiusamiskäitumine koolis – sekkumine, ennetamine“  Kuressaare Ametikoolis (Kohtu 22, Kuressaare)

Seminarile on oodatud osalema Kuressaare ja Saare maakonna koolid: koolijuhtkonnad, õpetajad, tugipersonal ja koolide tervisenõukogude liikmed.
Seminari eesmärk on  antisotsiaalsest käitumisest, kiusamiskäitumisest, koolivägivallast teavitamine, tagamaks nende paremat äratundmist koolipersonali poolt, koolikiusamise ennetus ja sekkumismeetodite tutvustamine.

Päevakava:
9.45  Osavõtjate registreerimine hommikukohv
10.00-10.05 Tervitus Jaan Lember
10.05-10.10 Avasõnad Saare maakonnast - Imbi Jäe
10.10-10.15 Avasõnad Lastekaitse Liidu poolt Merit Lage
10.15–10.45 Antisotsiaalne käitumine (vägivald, mõnuainete tarvitamine jt )-  Lia Hanso
10.45-11.15 Koolikiusamine ja – vägivald - Kaja Puck
11.15-11.30 kohvipaus
11.30–12.00 Ühise Mure meetod kiusamisjuhtumite sekkumisvõimalus - Merit Lage
12.00-12.30 Sekkumisvõimalused koolikeskkonnas Rootsis – Rita Mälström,
12.30–13.00 Kuressaare Põhikooli kiusamiskäitumise käsitlemise strateegia
13.00- 13.30 Kuressaare Ametikooli ettekanne: suhtumisest vägivalda kutsekooli näitel -Urmas Lehtsalu või Eveli Kallas
13.30- 13.45 Arutelu ja seminari lõpp

Lõuna Kuressaare Ametikoolis (omal kulul)

Seminari modereerib Urmas Lehtsalu

 Töötoad
1. 14.30 – 16.00 töötuba Rita Mälströmilt Kuressaare Põhikooli ÜMm meeskonnale
2. 14.30- 16.30 Film „Klass“ vaatamine. Arutelu: Kuidas korraldada arutelu õpilastega pärast filmi vaatamist. Töötuba juhib Eveli Kallas...... (Arutluse alla tuleb: filmi vaatamiseks sobivaim iga, vaatajate hulk, kuidas arutelu läbi viia, rõhuasetused jne.)

Seminarist osavõtt on 150.-

Registreerumine seminarile siin

Korraldaja jätab endale õiguse teha päevakavas vajaduse korral muutusi.

Seminari toimumist toetavad Saare maavalitsus, Haridus- ja Teadusministeerium, Kuressaare Ametikool ja Kuressaare Põhikool.

Täiendav info:
Merit Lage
6311128
merit@lastekaitseliit.ee
www.lastekaitseliit.ee