Loone Ots, Lastekaitse Liidu president: “Koolirahu on võlusõna!”

2. September 2016

DSC_0243

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli tunni alguseni veel kümme minutit aega. Arno sai rahulikult klassi minna ja ühe poisi kõrvale istet võtta. Poisi nimi oli Toots. Ta vaatas nuhvlit ja näitas Arnolegi, kuidas näeb välja vana vene tähestiku „jätt“.

„Milleks sul seda vaja on?“ küsis Arno.

„Lihtsalt huvitav,“ vastas Toots. „Mulle meeldib õppida rohkem kui koolmeister üles annab. Aga rahu nüüd! Tund algab.“

Sisse tuli kaks õpetajat. Ühe nimi oli Laur, teise nimi Köster.

„Ega nad kurjad ei ole?“ uuris Arno.

„Ei, meie õpetajad on kõik lahked. Kui keegi pahandust teeb, arutame asja koos. Rahulikult. Aga nüüd oleme vait, muidu ei kuule, mida huvitavat õpetaja räägib.“

Alles vahetunnis tutvustas Toots Arnole klassikaaslasi.

„See seal on Imelik. Tema oli juba mitmest koolist ära saadetud, aga meil hakkas õppima ja pilli mängib pealekauba. Väga tore poiss. Tema kõrval on Kuslap. Tema on natuke omamoodi, aga arvutis on kogu koolis esimene ja aitab teisigi. Siis tuleb Visak. Temal ei ole isa, aga mis siis? Ta on meie kõigi hea kaaslane. Kiir, see punase peaga, kolis Eestisse alles hiljuti. Eesti keelt ta väga ei oska, temaga peab saksa või inglise keeles rääkima. Aga küll me tast oma poisi teeme! Siis on paks Tõnisson, teda me alguses naersime, aga siis läks ta sumomaadluse trenni ja hakkas koolile medaleid võitma. See pikk on Vipper ja see hästi pisike tema parim sõber Lesta. Ja see blondeeritud juustega on Raja Teele. Tema on natuke beibe, aga muidu asjalik tüdruk. Me saame kõik omavahel väga hästi läbi.“

„Mis sa ise teed?“ päris Arno.

„Ah, niisama… Juhendan skaudiringi ja käin lasketrennis. Lugemisühingus olen ka, võin sullegi uusi raamatuid pakkuda.“

Vaat kus vägev klass, mõtles Arno. Siin tahan ma õppida küll.

Head hiidlased! Kallid kooliminejad, kooliskäijad, õpetajad, vanemad ja külalised! Lugupeetud härra minister! Oskar Lutsu surematu kooliraamat on juba sada neli aastat vana. Juba rohkem kui sajandi oleme rõõmustanud Paunvere kooli rahva tegusa, elujaatava ning uuriva hingega seltskonna üle. Oleme kiitnud õpetaja Lauri ning laitnud köstrit. Oleme vaimustunud Tootsi loovusest ja tunnustanud Tõnissoni põhimõttekindlust. Paunvere tundub nii hea kool, et teatud puudustest hoolimata tahaks seal ise õppida – või õpetada. Miks?

Võtmesõna on kindlasti õpilased. Saja aastaga on juhtunud palju. Kooli olemus on muutunud, nagu on muutunud ka need, kes koolis on. Õpetajatel on rohkem oskusi, kuidas olla hea õpetaja – selline, kes ei vahenda lihtsalt oma ainet, vaid on koolinoorele hea ja usaldusväärne sõber, austust väärt pedagoog, vajaduse korral vahekohtunik, aga alati õiglane ja peaasi – armastav. Koolilapsel on praegu rohkem õigusi kui kunagi varem, aga samavõrd on kasvanud ka kohustuste hulk. Õppimine nõuab rohkem nutikust, iseseisvust, seostamisvõimet ja tähelepanu kui siis, kui õppuri ainus mure oli ülesantu järgmiseks päevaks laitmatult pähe taguda.

Maksimaalse tulemuse saavutamiseks on tänapäeva kooliskäijal vaja tähele panna, keskenduda, mõelda. Vaja on end hästi tunda, olla vaba muudest muredest, et tunda õppimisest ainult sula rõõmu. Ja kella peab ka tundma, et õpi- ning vaba aega mõistlikult jagada. Et saaks võtta rahulikult.

Tänasel koolirahupäeval, tarkusepäeval 2016, avame kaunil Hiiumaa saarel nii koolirahu kui ka uue riigigümnaasiumi hoone. Hiidlaste sõnutsi on nende kodupaigas rahulik, aga mitte kunagi igav. Ka heas koolis peaks elu kulgema rahulikult, ent aina ja alati huvitavalt. Hea kool on nagu saar, millel randudes hakkad sina, õpilane iga päev uut maailma avastama ja enda omaks tegema. Sa oled selle saare asukas ja kodanik, rakendad tema hüvesid ja panustad omalt poolt, et saare keskkond oleks hoitud, kasvaks, õitseks ja kannaks head vilja. Eeskätt sinu enda jaoks.

Sa ei ole sellel saarel üksi. Sinu käes on õpikud-kaardid, tänu millele oskad tungida ka läbi ürgmetsa – kui ainult ise tahad. Sinu selja taga on õpetajad-rajaleidjad, kes aitavad alati, kui on oht eksida. Ja su ümber on sinu klass – tiim, kellega võib minna kuhu tahes, sest nad on alati sinu eest väljas nagu sina oled väljas nende eest.

Sõbrad! Iga matk, iga retk nõuab tahet, oskusi ja külma verd ehk rahu. Võib-olla nõuab see teekond isegi natuke nõidust, võlusõnu või loitse. Koolirahu on maagiline sõna, mis kaotab radadelt palju tõkkeid. Rahulikud, teineteist austavad õpilased ja õpetajad loovad kooli, mis täidab oma eesmärgi – kasvatada ausad, töökad, hakkajad, vastutustundlikud ja vajalike teadmistega varustatud Eesti kodanikud. Väärt inimesed. Väärtustega inimesed.

Aastast 1999 on MTÜ Lastekaitse Liit aidanud kuulutada välja koolirahu. See ilus tava annab meile võimaluse sõlmida ühiskondlik leping ja teha oma parim, et lubatut pidada. Igal aastal oleme astunud ühe sammu ideaali poole, hoolimata meie ümber pidevalt ja ägedalt muutuvast maailmast, mille maa-aluseid tõukeid tunneb paraku ka meie kujundlik koolisaar. Igal aastal on aina uued tuhanded noori edukalt läbinud koolisaare kõik rajad ning kasutanud leitud tarkusi iseenda ja teiste hüvanguks. Igal aastal on koolirahu õpetanud vastastikust lugupidamist ja kujundanud kooli, kus ka erimeelsused lahendatakase demokraatliku kodanikuühiskonna vaimus.

„Kevade“ kangelased koolirahu alati ei järginud. Selle kõne alguses loetud katkend, kus kõik on sõbrad, tunnustavad õigust erineda ja järgivad kindlalt distsipliini, on ühest teisest raamatust. Aga see raamat on võimalik. Meie ise peame selle üheskoos kirjutama. Elagu „Kevade 2.0“! Elagu koolirahu!