Loone Ots: Iga laps peab saama maksimaalselt areneda

30. November 2012

Vari Tallinna Heleni kooli inimsuhete kohal iseloomustab ilmekalt õpetajate stressi ja lapsevanemate hirmu. Erivajadusega lapse õpetamine ja areng on Eesti ühiskonnas ikka veel probleemne.

Juba 21 aasta eest ühines Eesti lapse õiguste konventsiooniga. Konventsiooni 6. artikli lõikes 2 oleme võtnud riikliku kohustuse tagada igale lapsele maksimaalne võimalik areng. See peab olema Eesti haridusotsustuste alus ja õigusraam. Iga lapse, kaasa arvatud erivajadusega lapse arengu toetamine nii palju kui võimalik on arenenud ühiskonna tunnus.

Heleni kooli kasvandikud jõuavad kenasti edasi. On ka teistsuguseid õppureid. Nädala eest ilmus Päevalehes artikkel „Riigi silmis pole puuetega lapsed arenemisvõimelised“. Arutleti, miks ei suurene aastate kuludes sügava ja raske puudega laste õpikoormus, kuigi nii lastevanemate kui ka pedagoogide kogemus kinnitab laste suutlikkust areneda.

Tegelikult pole midagi arutada. Konventsiooni järgides peab erivajadusega laps saama õppida nii palju kui vähegi suudab. Arengut jälgivad asjatundjad oskavad öelda, millal õpe enam kasu ei too. Alles siis saame otsustada, millist teed maksimaalselt õppinu edaspidi kulgeb.

Kõik peab toimuma erivajadusega lapse parimates huvides. Maksumaksja raha, mille panustame erivajadusega laste haridusse, teenib end kuhjaga tagasi, kui sellisest noorest kasvab toime tulev ühiskonnaliige. Aga ka siis, kui ta tänu õppele suudab kergendada enda lähedaste elu. Muuhulgas säästame näiteks sotsiaaltöötaja või päevahooldaja ressurssi, mis omakorda jätab rohkem raha riigi ja omavalitsuse kassadesse. Seega on puudega lapse arenguvõimaluste kärpimine või katkestamine lühinägelik.

Kindlasti suudavad paljud sellised lapsed omandada toimetulekuoskusi, aga ka lihtsamaid töid, millega täiskasvanuna teoreetiliselt leiba teenida. Küsimus ei ole niivõrd selles, mitu nädalatundi riik sellise lapse õpinguid rahastab. Tähtsam on tagada igale lapsele just tema arenguks sobivaim rada ja tagada õpitugi. Ning aidata õppida nii kaua kui võimalik.

Teiseks – kuhu kulgeb erivajadusega noor pärast põhikooli? Kuidas ühiskond teda vastu võtab? Oletame, et ta suudab ja tahab töötada. Kas ta leiab tööd? Puudega inimese elu sõltub sellest, missugused oleme meie, inimesed tema kõrval. Andes igale lapsele võimaluse maksimaalselt areneda, saadab riik ühiskonda selge signaali, et hoolib igast inimesest. Et iga laps on väärtus. Et erivajadusega lapse vanemad saavad riigilt tuge.

Kui avalik arvamus on sama meelt, saavad asjaosalised sõnumi, et nad ei ole üksi. Selle positiivse suhtumise võib projitseerida ühiskonna üksikliikme tasandile: teame, et mis ka ei juhtuks, hätta meid ei jäeta. Puudega lapse nagu iga lapse maksimaalne arendamine pole mitte pelk seadusenõue, vaid Euroopa Liidu liikmesriigi, õhtumaise kultuuri kandja auasi.

Aga paarkümmend juhmi postitust stiilis „miks pean mina puudega laste haridust kinni maksma, kui mu enda lapsel puuet pole,“ paljastavad tölplasi, kes esindavad Eesti kommentaarivõimelise kogukonna mikroskoopilist vähemust. 

30. november 2012 06:00

 Loone Ots, MTÜ Lastekaitse Liit president

www.DELFI.ee