Koolirahu ja koolirõõm 2012

1. September 2012

Head Sillamäe, Ida-Virumaa, terve Eestimaa kooliminejad! Lugupeetud õpetajad, austatud lastevanemad!

Looduse lõikuskuu on läbi ja saak salves. Sel aastal on saak olnud eriti hea ja põllumehel sellest palju rõõmu. Nüüd küntakse maa uuesti üles või jäetakse puhkama. Ka kooliklasside põllulappidel hakkab idanema, võrsuma ja küpsema uute teadmiste vili.

Koolirahu meeskond on aastal 2012 valinud koolirahu kirjeldama liitsõna koolirõõm. Rahu ja rõõm ei ole sünonüümid. Põld võib olla väga rahulik, kui sinna on valatud tonn naftat. Koolimaja on rahu ise, kui sealt on lahkunud kõik lapsed. Kummalgi juhul on näilik rahu laibarahu ja vaikus selle kohal hauavaikus. Sellises rahus ei kasva ega arene isegi umbrohi, rääkimata tarkuseseemnest.

Lastekaitse kooliideaal lähtub õpilasest. Õpilane peaks koolis olema rõõmus, uudishimulik, teotahteline, ärgas. Teda peaks huvitama nii õpitav aine kui tegelik elu, mida õppetükk kajastab. Ta peaks tahtma luua uusi seoseid ja peaks olema agar küsima lisa, uurima edasi, tahtma rohkem kui õppekava temalt nõuab. Sellise õpilase üle rõõmustab õpetaja täna ja Eesti ühiskond homme.

Rõõmsa õpilase õpetaja peaks olema sama rõõmus. Rõõmus nii selle üle, et õppur võtab vastu kõik selle hea, mida temal on pakkuda, aga ka selle üle, et õpilased, nende vanemad, kogukond ja ühiskond peavad õpetajast lugu, austavad seda, kellele on usaldatud au ja rõõm kasvatada meie riigi tulevast kodanikku. Et tema kohta öeldaks: „Suurepärane õpetaja! Ma võtan tema ees mütsi maha!“ Rõõmsa õpilase üle on rõõmus ta perekond, öeldes põhjendatult: „Õpilane – see kõlab uhkelt!“

See Maksim Gorki sõnadest tuletatud fraas meenutab veel üht hea õpilase kohustust – olla Inimene. Kui Zinaida Fokina hüüdis: „Ole inimene, Barankin!“, mõtles ta eeskätt ja esmalt häid hindeid. Ent Inimese, selle suure tähega olendi, defineerib tema suhtumine teistesse inimestesse, nii suurtesse kui väikestesse. Rõõmus kool on turvaline paik, kus suured aitavad väiksemaid ja tugevamad nõrgemaid, nii õppetöös kui väljaspool seda. Ainult siis ütlevad kooli liikmed rõõmuga sõna meie kool. Ainult siis on saavad nad aru sõnast koolipere.

Aastaid on räägitud tarkuste üleküllusest õppekavas. Mõnedki hääled arvavad, et tänapäeva kool eelistab mõistust tunnetele, jättes head koolisuhted faktide omandamise varju. 21. sajandi tehnika saaks sellest murest kindlasti üle. Iga õpilase pähe saab üsna varsti monteerida kiibi, mis sisaldab kogu põhikooli materjali. Tegelikult võib sama operatsiooni käigus paigaldada pähe ka gümnaasiumi ning ülikooli õppekava mahud. Ent mis kasu on teadmistest, kui puudub rõõm neid uurida, avastada, seostada ja rakendada? Tuntud muinasjutt kuldkalast on kindlasti veedelnud mõndagi õppurit, kas
enne hullu kontrolltööd või kevadist lõpueksamit. Muinasjutus sai ahne naine kõik, mida iganes soovis. Aga saadu ei teinud talle rõõmu, sest ta ei olnud selle nimel vaeva näinud, seda ära ja välja teeninud. Eesti klassiku Tammsaare sõnad „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ on igavesti igihaljad.

Kui koolirahu mõtte algataja Lastekaitse Liit püüaks Sillamäe mererannalt oma kuldkala, paluksime temalt rõõmu ja töötahet kõigile Eestimaa õpilastele ja kogu koolirahvale. Et nad õpiks ja õpetaks rõõmsalt, oleks rõõmsad oma kooli üle ja oma maa üle. Et rõõm tuleks mitte mõnuainetest nagu tubakas või kanep, vaid lemmikainest nagu emakeel või kunstiõpetus. Et õpilasel jääks aega tunda rõõmu liikumisest mitte virtuaalses, vaid reaalses ruumis – et sport oleks tema jaoks rõõm. Et talle jääks siiski aega tunda rõõmu ka rahust, iseendaga olemisest. Et talle jääks piisav ports unerahu ja rõõm värvilistest unenägudest, et ta ei tuubiks öösiti. Et isegi siis, kui koolipõllul mõnikord sajab vihma või isegi rahet, puhub vinge tuul või raksatab äike, jääks vili alles, looks hea ja suure pea ning küpseks meie kõigi jaoks. Selle nimel ütleksin lõpetuseks mõne rida tuntud laulust: „Kui ärkan hommikul, ma aknast päikest näen, toaseinal mängib kuldne kiir, rõõm hinges heliseb ja tean, kui lõpeb päev, ei vaibu helin see veel siis. See rõõm on elust endast, mis mu rinnas laulu lööb all sinitaeva paesel rannamaal. See rõõm on rakud pihkudes, mis karedad on tööst, ja unelmast, mis tõeks kord tehtud saab!“ Õpilased! Jätkugu teil unistusi! Ärge väsige õppimast, kuidas neid tõeks teha! Head algavat kooliaastat!

Loone Ots

MTÜ Lastekaitse Liit president