Loone Ots “Kuidas lapsi peksta?”

Kuidas lapsi peksta?
Üpetajate leht – reede, 26. märts 2010

Autor: Loone Ots, lastekaitse liidu vanematekogu liige

 “Kuidas lapsi peksta" oli üks peatükk aastal 1902 ilmunud "Revolut­sionääri
käsiraamatus". Üllitis oli osa filosoofilisest näidendist "Inime­ne ja
üliinimene". Autor " humanist ja sotsialist George Bernard Shaw.
Shaw tahtis šokeerida Briti ühiskonda. Täpsemalt kesk- ja ülemklassi, kes
olid juba hakanud taunima kehalist vägivalda peres ning kuulutasid valjusti
uute Briti kasvatus­meetodite tõhusust. Alamklass, tõsi küll, moodsat
pedagoogikat ei jaganud ning jätkas nõrgemate kolki­mist. Muide, laste
peksmise ja reaalse vangistamise ehtsasse türmi oli seadustanud valitsus,
s.o ülakiht. Tema otsusel anti ihunuhtlust ka täiskasvanuile " vanglates,
aga ka niisama. Viimast harrastasid peami­selt kolooniad. Karen Blixen
tunnistab, et valge mees võis seal musta ka surnuks peksta. Tihti peksiski.
Täna äratab see meis õudu ja on meie jaoks tingimusteta out. Mõte, et keegi
võiks lüüa täiskasvanut, tundub arenenud-läänelikus-vabas ühiskonnas
võimatu. Ja kui keegi seda söandab, on jõhkardile ette nähtud igasugu
karistusi, muuhulgas auhaavamise, väärikuse riivamise eest. Vaid kuus
protsenti meist, Eesti täiskasvanuist, usub, et suure inimese vastu tohib
kätt tõsta.
Väikese inimese kehast ja hingest me sel määral ei hooli. Pea pool
täiskasvanuist peab tema löömist normaalseks. Mööndusega, et muidugi ei
mõtle me selle all peksmist jalga­dega või piinamist. Miks ei võiks last
lüüa? Ta ei saa ju muidu aru. Miks ei võiks lüüa teismelist? Muidu ei saa
temast ju jagu. Miks peaks lapsi omaenda vanemate eest säherduse seadusega
kaitsma? Miks te arvate, et lapse väärikus on juba nii arenenud, et löömine
teda haavab?
Tulge mõistusele, armsad suured. Te rikute kõrgeimat eetikareeglit, mis
vähemalt õhtumaades on kehtinud paar tuhat aastat. Tugevam ei löö nõrgemat.
Ka siis, kui nõrgem on eksinud, isegi siis, kui ta on tugevamat sõna või
teoga löönud. Meie kui eurooplased haletseme moslemi naisi, kes elaksid
justkui mehe kurja kari all reaalse kehakiusu hirmus. Samas vaatame mööda
oma maa lastest, keda ema " muide, sagedamini kui isa " meie nähes togib või
tutistab. Pere siseasi, eks ole. Topeltmoraal?
Laps on meile niisiis must mees. Ütleme, et mõni laks on tühine, võrreldes
lapse kasvatamise koormaga. Aga koorem on ju vabatahtlik? Kui laps ei allu,
on viga kasvatuses. Kui laps on paha, peaks vaatama peeglisse. Isegi kui
laps teeb suure seateo, tuleb temaga rääkida. Ta saab ju lõpuks aru. Ta
usaldab vanemat. Kui enam ei usalda, ei tohi öelda, et nüüd on hilja.
Usaldus tuleb taastada. Vanemal. Ja peks ei ole tõhus meede.
Kes peksust rääkis?! Täiskasvanu on asjakohaselt nördinud. Ma ju ainult… Aga
kuidas saame tagada, et laks või kaks ei kasva kirgede tormiks, mida
ravitakse lastehaiglas? Kuidas sätestada seaduses piir, mil­lest alates
justkui tohib lüüa, nii natukene? Hiljuti kõlas arvamus, et parem anda hoop
kui sõnadega mõnitada. Üige. Aga milleks mõnitada? Kas vanem ei saa ennast
kehtestada väärikamalt?
Olen tihti tige. Vanema, teismeli­se lapse lohakuse ja nobeda keele pärast.
Noorema, viieaastase endakesk­suse ja sõnakuulmatuse pärast. Aga ei mina ega
mu abikaasa löö lapsi. Sest me armastame neid. Kanna­ta­me ära nende
ebakohase käitumise ja püüame seda jõudumööda parandada. Me räägime. See on
tüütu ja sööb när­ve, aga lõpuks on sest tolku. Meie lapsed ei karda meid.
Oleme saanud tõendeid, et nad meid ka usaldavad ja armastavad. Oleme uhked:
veel ei ole keegi kaevanud, et meie lapsed teeks omavanustele liiga.
Head lapsed kasvavad vitsata, ütleb laul. Pööraks lause ümber. Ilma vitsata
kasvavad head lapsed. Nii vastan ka G. B. Shaw" küsimusele, kuidas lapsi
peksta: mitte kuidagi. Mitte iialgi.